Oh neid loomi

Tänaseks tunnen Pätust juba parajalt puudust. Seda on alati märgata sellest, kui hakkan igal pool tähele panema loomi ja kõik (pole vahet, lind või saarmas...) meenutavad mingil moel Pätut.

Ma vist juba mainisin, et köögist paistab naabrite kutsa. No teda saab ikka iga kord köögi olles piilutud. Vastupidiselt sellele, mida enne reisi mulle räägiti - koduloomad pole kombeks - tundub mulle just et nii paljudel haugub pauka korterist, piilub läbi aknatrellide, jookseb keel vesti peal pargis truult oma peremehe kõrval etc.

Eile käisin jälle Bukit Batok pargis jooksmas ja mulle tuli vastu malamuut. Kes võtab endale Singapuris kelgukoera? Pargis seekord pärdikuid ei näinud. Võibolla seetõttu, et oli õhtu. Võimalik, et rahvarohkuse tõttu. Pärdikuid oli aga kuulda - pidevalt keegi põõsas ehmatas ja pani täie auruga ajama. Lõpuks ka keegi kires. Mets täis elu ja üllatusi.

Kodus aga on meil ka väiksed loomad. Õnneks ma ei räägi ämblikest (siin on turvaline Eva;) või prussakatest (ok ühte nägin kui poekotti lahti pakkisin:Z), vaid numsikutest sisalikest, geckodest. Hommikul lähen vanituppa - keegi siblib diagonaalis üle seinaplaatide.
Õhtul keeran gaasipliidi tööle - väike sõber siblib kusagilt pliidi juurest kappi.
Lähen trepist üles magamistuppa - gecko paneb vastas suunas jooksu.
Viskan banaanikoore prühgikasti - sõbrake jookseb sealt välja.
Tore on, et geckod mulle meeldivad. Praegu on kõige suurem hirm, et astun kogemata mõnele peale.

Tegelased, kes mulle ei meeldi (lisaks ühele, kes tööjuures vastaslauas kogu aeg nina nuuskamise asemel vastikuid häälitsusi teeb) on mingid tundmatud ritsikad. Nende jalakesed ei tee sarnast häält, nagu nende kauged sugulased Eestis, vaid pigem autoalarmi sarnast heli. Loodan, et mul ei ole kunagi peavalu samal ajal kui nad otsustavad jälle oma jalgu sügada.