Fresh maid please!

Toidupoodi minnes jääb ostukeskuses ette üks aken.

Kui päeval minna siis istuvad akna taga reas sarnased neiud nagu pildil näha. Ootavad. Mida nad ootavad?

Saan aru, et see ettevõte vahendab koduabilisi. Aga miks nad seal vormiriietuses päevläbi ootama peavad? Kas tõesti tuleb mõni noormees kiiruga, enne pruudi vanemate külastust sealt läbi ja krabab ühe abilise näpuotsa, et Putzemergency kiires korras lahendatud saaks.

We specialize in Filipino, Indonesian, Myanmar maids.
Miks see oluline info on? Kas koristamismeetodid on erinevad? Enamus inimesi ei kohtu kunagi oma koduabilisega. Ta käib vaikselt tegutsemas siis kui pererahvas tööl on. Seega isegi keele pärast ei tohiks päritolu ju oluline olla. Ei saa aru.

Korterikaaslane oskas veel lisada, et mõni ettevõte reklaamib  - we have fresh maids! Mis mõttes värske? Alles värskelt selle töö peal? Värskelt Singapuris? Ma isegi ei tea, kas see on siis hea või halb.

Lõpuks veel - milleks need kanepilehed seal aknal?

Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid:)

Mis see veel on?

Naabermaja bambusest riidevardad

Siin pannakse riided vardasse kuivama. Tundub päris kaval ruumikasutuse poole pealt. Tuulise ilmaga on lahe vaadata, kuidas kellegi voodilinad tuules laperdavad. Tekkis küsimus kuhu pistetakse pisikeses korteris need pikad vardad?

Omadega kopikus

Kohalik kohvi on eriline. Selle valmistamist on põnev vaadata ja natuke ka nostalgiline, sest valmistatakse seda umbes samal moel nagu Lauri piima valab.

Kokkuvõttes on maitse hea. Sõltuvalt kohast võib see isegi väga hea kopi olla. Hind on umbes kolm korda soodsam kui Starbucks. Tegelikult on kõik espressoga kohvid, millele on piima lisatud siin suhteliselt kallid. Piim on kallis kaup, mida imporditakse Uus-Meremaalt või Austraaliast. Kohalikud naudivad kondentspiima suhkrulaksu, lisavad kahtlaseid piimapulbreid või siis joovad lihtsalt musta kohvi ohtra suhkruga.

Natuke kuluski aega, et õppida selgeks kopi C ja O. Õnneks on paljudes kohtades kirjas, mida miski kopi sisaldab. Sain aru, et võimalikest valikutest on minule kõige sobivam Kopi C.

Isiklikult olen juba üle kümne aasta teed ja kohvi suhkruta tarbinud. Singapuris on aga suhkur igale poole juba lisatud. Nagu ka pildil näha, Kopi piimaga aga suhkruta polegi valikutes. Siis pole asi Kopi. Kopikus polegi vist piima. Suhkruga ka ei mängita. Seda lisatakse niikuinii! Kondentspiimaga tundub ju hea, aga tegelikult ikka jube magus ja ikkagi praktiliselt must kohvi. Lõpuks sain aru, et parem on leppida Kopi C'ga, kuhu lisatakse siis ikkagi seda kahtlast piimapulbrit ja mõnikord ka natuke kondentspiima. Teises kohas pannakse kondentspiima asemel lihtsalt suhkrut. Harva õnnestub mul õigel hetkel paluda suhrut mitte panna (Kopi C kosong). 

Sama on kohvi ostmisega poest - kohvipakkidele on alati uhkelt kirjutatud 3 in 1 (kohvi, piimapulber ja suhkur) või 2 in 1 (kohvi ja suhkur). Selleks, et leida suurelt poeriiulilt mõnigi puru ilma sihkruta, pead olema väga tubli! Terve riiuli peale leidsin kuskil 50 erineva kohvi hulgast 2 ilma suhruta.

Kui esimest korda loomaaia kohvikus Kopi valmistamist pealt nägin oli päris naljakas. Kõigepealt lisatakse kohvipaks riidest filtrile ja see omakorda asetatakse kannu peale. Siis valatakse kuum vesi peale. Seda valatakse paar korda kahe kannu vahel edasi tagasi. Mida suurema kaarega, seda parem kohvi tuleb - see on minu teooria, selgitamaks miks sedasi valama peab. Lõpuks on tugev kohvi valmis. See valatakse tassi põhja. Kõige lõpuks võtab barista sujuvalt kopsikuga tassideloputusvett ja lisab seda tassis olevale kohvile, et seda lahjendada. Voilaaa! Valmis:)

Pildil paistab ka see väga praktiline aurav auk, kus tasse loputatakse ja siis hiljem sealt sujuvalt ka vett kohvile lisatakse. Sest nagu eelmises postituses kirjutasin, peab ju veekasutust piirama;)

 Tegelikult peaks tutvuma kohaliku teevalikuga. See veel täiesti avastamata maa.

S nagu Sudu

Minu siinoleku ajal (nüüdseks siis juba 10 nädalat!) olen ühe korra jäänud paduvihma kätte. Lisaks sellele olin ainult paar korda märganud väikest vihmahoogu. Mingi hetk hakati juba ajalehes kirjutama - viimased neli nädalat pole vihma olnud. Käes on põud. Veevarud on ohus ja Singapur peaks hakkama veekasutust piirama.

Lehed olid siin juba nädalaid langenud nii nagu mina olen sügisel harjunud nägema (siin on niikuinii aastaaja taju absoluutselt kadunud). Muru muutus ka üha kollasemaks ja peale astudes krõbises nagu astuks kiirnuudlitele.

 Möödunud nädalal märkasin ka esimest korda - kõik on nagu udunune. Olen viimasel ajal töölt koju minnes ühe metroopeatuse jagu jalutanud. Siin on see vabatahtlik jalutamine haruldane ja paneb kõiki imestama. Kuidas ma küll sellise kuumaga vastu pean, suudan ja üldse tahan väljas olla rohkem kui vaja? Üks päev imestas veel töökaaslane, et miks ma sellise suduga üldse jalutada tahan. Sudu? Ahh jaa see on see udu, mida märganud olen. Omalt poolt imestasin, miks töökaaslane eelmine päev siis midagi ei öelnud kui mind jalutamas nägi. Kõigepealt lastakse rahus lollusi teha ja siis hiljem imestatakse.

Õhtul märkasin ka ajalehes, et sudu tase on märgatavalt tõusnud. Sellel päeval oli veel keskmine tase (moderate), mis tähendas, et ainult riskigrupp (vanurid, kopsuhaiged, astmaatikud) peaksid vältima väljasolemist. Järgmine päev läksin südamerahus jooksma. Hiljem tuli välja, et sel päeval oli sudu just juba üle keskmise piiri ja enam ei soovitatud kellegil väljas trenni teha. 

Muutusin juba natuke murelikuks nende ajaleheartiklite ja töökaaslase juttude peale. Uurisin korterikaaslaselt, milline on olud olnud eelmistel aastatel. Tema arust polnud hetkel veel kaugeltki hull. Samas sudu taset hindas ta puhtalt nähtavuse järgi ja mingit umbkaudset PSI (pollutant standards index) taset ta ei osanud öelda. PSI taset saab siin jälgida keskonnaagentuuri kodulehelt lausa piirkonna kaupa.

Michaela meenutas möödunud aastat kui maskid said poest otsa ja tekkis hirm ja kaos. Seega arenguruumi veel on.

Mõned päevad hiljem, Wold Water Day pühapäeval tuli esimene padukas. Järgmised nädal aega tuli iga päev mitu hoovihma, oli äikest ja mürinat. Esimest korda mõistsin, miks on kõnniteede kõrval tohutud kraavid. Seni olid need kuivalt seisnud ja lehti kogunud, nüüd voolas seal vihmavesi.

Singapuri kõrgeim tipp auramas peale jahutavat hoovihma

Mind the gap

 Samuti olin märganud, et geckod oli kadunud. Juba tükk aega polnud ühtegi näinud. Samal ajal olid kahjuks ämblikud välja ilmunud. Pugesid kosmeetikakotist välja, ronisid arvutiekraanile või passisid külmkapis. Vihmaga aga ilmusid jälle sõbrad geckod välja! Nüüd näen jälle iga päev mõnda pisikest vannitoas siblamas.

Nahhaal

Kop kop, kes on?

Laupäeval olin kodus just pikka hommikut nautimas, kui keegi uksekella lasi. Ukse taga oli India päritolu meenutava välimusega mees (ikka veel ei oska täpsustada, kas äkki hoopis SriLankalt pärit).

Vaatas mulle otsa ja küsis - Tere! Kas sul vanemad ka kodus on?
Ei osanudki muud öelda kui natuke kahtlevalt vastata - Eeh, ma olen täisealine.
- Oi! Vabandage! Sellisel juhul - kas te toetate kinnipeetute'le teise võimaluse andmist?

Üritas mingeid küünlaid müüa. Siis juba mõtlesin, et järgmine kord peaks enne jutu ära kuulama ja siis otsustama, kas kasutan vanusekaarti enda kasuks. Aga muigama pani see seik päris pikaks ajaks.

Mardi Gras Challenge

Kõigepealt, mis on Mardi Gras ehk Fat Tuesday ehk Pancake day? See on pidu enne paastu. Tavaliselt hõlmab see endas karnevali. UKs kutsuti seda Pannkoogipäevaks, mil tehti hunnik rasvaseid suhkruseid pannkooke, et paastuks valmistuda. Kuigi peaks tradistiooniliselt lõppema Shrove Wednesday'ga siis Mardi Gras pidustused on asja natuke pikemaks venitanud (paastu arvelt?;).

Mardi Gras raames korraldab USA dragon boat klubi iga aasta väikese võistluse. Klubid segatakse omavahel ära. Nii on lõpuks meeskondades igast klubist umbes kaks liiget - see tähendab, et igast meeskonnast saab keegi võitja või kaotaja maitset tunda. Samuti õpid tundma teiste klubide liikmeid. Mina näiteks avastasin, et mu vaikiv, eraklik korterikaaslane Uus-Meremaalt on USA klubis (sest kartis et Austraalia klubi, kus mina olen, teeks tema üle liialt nalja)! Jah, ei teadnud tõesti enne, kas ta on oma toas või sõuab kusagil, sest näen teda karva ja seltsiv ta pole. Samas oma tiimikaaslastega, nägin teda täiesti uues kuues. Isegi minuga oli sellel üritusel palju jutukam.

Aga tagasi võistluse juurde.. Mulle tutvustati alguses üritust sõnadega - lõbus, hea seltskondlik üritus algajale sõudjale, jook&söök ja pillerkaar. Võistluse formaati - mõni joob midagi, mõni sööb midagi, natuke sõudmist ja siis grill ja chill.

Kokku oli üheksa meeskonda. Kui oma meeskonna üles leidsin, käis juba strateegia tutvustamine. Sõudmise vahepeal on 6 punkti ülesannetega. Strateegi seisnes selles, millises järjekorras punkte läbida tahad. See sõltus osaliselt nende asukohast, kui ka sellest, et mõne punkti juures sai ainult üks paat korraga tegutseda, ehk siis teised pidid ootama.
- sõuad silla alla, kust langetatakse ambriga 6 õlut, mis tuleb võimalikult kiiresti meeskonna peale ära juua ja tühjad pudelid üles saatma
- 1 meeskonnaliige jookseb kaldale ja sööb käsi kasutamata ameerikaliku õunakoogi ära
- paadilt tuleb kaldale visata palli korvi
- silla all peab paadijuhtija panema kostüümi selga ja foto jaoks poseerima
- kaks meeskonnaliiget lähevad kaldale ameerika jalgpalli mängima
- kaks meeskonnaliiget lähevad kaldale viskit jooma
- viimases punktis oli palju eri ülesandeid - meile sattus see, ku tuli väike vett-täis õhupall lõua alt anda käsi kasutamata paadi eest otsast kuni taha välja (paadis on 9 rida inimesi). Mõni teine sai siin ülesande särke vahetada, mida paljud naised väga teha ei tahtnud. Kedagi nägin ka kukerpalle tegemas.
Peale vahepunktide tutvustamise mainiti lõpuks, et tegemist on 50 minutit võistlus-sõudmisega, kus ainsad puhkepausid on ülesannete täitmiseks. See juba kõlas hirmutavalt, sest ma polnud ju 2 nädalat üldse midagi teinud ja enne seda ainult 3 korda sõudmas käinud. Nagu aimata võis, need puhkepausid vahepunktides ei tundunud üldse pikad! Vahepeal suutis minu õlg/kael mitu korda krampi kiskuda. Ei tea kuidas teised nii tublid paista suutsid.

Võistluse alustamine oli päris lahe. Kui 18 inimest hakkavad seisvat paati liikuma panema, siis vett lendab igas suunas. Vaatasin kui lähedal veepiir paadiäärele on. Algajana istusin paadi taga otsas viimases reas täpselt enne juhtijat. Kohe alguses saingi tema aeruga kolaki vastu pead. Peale seda ütles rõõmsalt - ahh jaa, ole ettevaatlik! Juhtija roll võistluses oli väga oluline, sest vahepunktide juures tuli ikka tohutult manööverdada. Meie oma oli super! Paat ümber ei läinud:)

Tegelikult oli kogu tiim super, sest saime teise koha!

Pärast võistlust löödi telk püsti, pandi muusika mängima, pakuti joogipoolist ja millalgi tuli ka söök. Peale tohutut saba sain ülihea burgeri:) Sabas seistes aga juba tutvusid järgmiste huvitavate inimestega. Keegi küsis naiselikult, mis ripsmetushi ma kasutan, et nii hästi veekindel on püsinud..Vihane iirlane tuli ja tegi mitmeminutilise monogoogi ohtrate sõimusõnadega sellest kui rahutud ja tänamatud inimesed õllesabas olid - las valavad endale siis ise õlut, tema enam ei aita!

Õllesaba. Väike iirlane vist isegi paistab seal vaadi juures.

Kui mina toiduni jõudsin, olid friikad juba otsas. Aga burger oli super.

Aussie klubi liikmed

Hiljem jagati esikolmikule medalid ja tehti grupifoto (ei tea, kelle kaameratega, sest minu oma oli tundmatus autos lukutaga).

Samuti kuulsin juttu veel ühest võistlusest, mis veel aset pidi leidma. See kõlas eriti hirmutavana. Kes see suudaks või sooviks nüüd veel uuesti aerutada? Hiljem sain teada, et tegemist on joomisvõistlusega. Ok, täpselt sama vähe sooviksin selles osaleda. Aga tundus populaarne olevat. Minu kõrval olev ülisõbralik ja seltsiv neiu hakkas rääkima kui kiiresti ta suudab õlle ära juua. Hiljem selgus, et erialalt on ta sotsiaaltöötaja arengupuudega inimestele. Aga vabal ajal sõuab ja osaleb joomisvõistlustel. Oh seda kaksikelu.

Järgmised mitu päeva tuletasid mu ülakehalihased meelde, et olin hõbemedali võitnud.

Life is short, paddle hard!

Singapore Sling

Mis see veel on - oli minu esimene küsimus. Siis tuli välja, et Ewald polnudki seda ise välja mõeldnud, vaid tegemist on Singapuri turistimagnetiga.

Sling ise on kokteil, mille originaalversiooni pakutakse Raffles hotelli kompleksis Long baaris.

Raffles hotell on nime saanud härra Raffles järgi, kesasutas Singapuri 1819. Hotell on nime vääriline ja on läbi aegade ka tuba pakkunud kuulsustele - seal hulgas ka Hemingway.

Viimasest rääkides...
Long baari astudes oli tunne nagu oleksin filmis Midnight to Paris ajas tagasi. Seda vähemalt interriööri vaadates. Kui pöörad tähelepanu teistele külastajatele, siis on läbivaks jooneks hallid juuksed ja ameerika või briti aktsient. Kõigil ninaees roosa jook kirsikesega.

Baaritöötajad olid kõik ühte ja sama tüüpi - nagu ühe pere lapsed. Meid teenindav mees oli vist juba harjunud, et temast taheti pilte teha. Nägin kuidas mitmed seda tegid ja tal poseerimine juba muuseas väga hästi välja tuli.

Jooki oodates näksisime maapähkleid, mis olid igal laual ja ka baariletil olemas. Märkasin, et põrand on ju paksult koori täis. Olles siinse puhtuse ja korraga juba harjunud tundus see silmale nii röökivalt imelik. Nägin silti...

Võimalik, et ainuke koht Singapuris kus prahi maha loopimine on lausa julgustatud

Siin olid enne meid ka ikka juba mõned koored!

Varsti tulid ka meie joogid. Peale proovimist tuli kelner huviga küsima - noo, pole ju suurem asi? Otse päris nii ei küsinud, aga alatoon oli küll sarnane. Minule tundus jooks päris hea. Võibolla olin atmosfäärist nii lummatud. Magusapoolne oli küll. Aga elamus oli oma hinda väärt;)

Igatahes baarist lahkudes mõtlesin küll, et siia võiks teiste külalistega ka veel tulla.

Cheers! (fotobomb)

Raffles hotell paistab

Mis see veel on?

Balil oli tellingud bambusest.

Lähme saarele!

Nusa Lembongan on väike saareke Bali läheduses. Kuskil 30 kuni 90 minutit paadisõitu.

Meile tuldi Ubudi hotelli järgi ja sõidutati sadamasse. Ei kujuta ette kuidas ilma selle kohaliku kuti abita oleks üldse aru saanud, milline mootorpaat nüüd meie oma on. Kell 3.30 pidi sõit algama, aga sellest sai sujuvalt vist 4 nii et keegi teist nägugi ei teinud. Vaatasime sadamas kuidas suur grupp valgetes riietes inimesi tuli - igal vähemalt 4 kilekotti näpuotsas. Kotid pandi maha, lumivalge seelikusaba tõsteti üles ja üksteise järel mindi vee äärde kus loeti palve ja visati õis vette. Arvates, et nad tulevad ka meie paadiga tundsin end kohe kindlamana - kui nemad on kaitstud siis ei juhtu meiega ka midagi. Nad siiski jäid veel järgmist paati ootama.

Kalamees - tegi võrku järelvedades lainete vahel ringe

Meie paat tuli. Minu roosa kotike paistab. Kuidagi peab ju silma paistma.

Meie sõit kestis kuskil 45-60 minutit. Muidu oli kõik ok, aga kinnises paadis oli bensiinilõhn ja samuti märkasin kuidas meie kotid olid täpselt suure munaresti kõrval paadi eesotsas, kus raputas ikka metsikult. Mõtlesin, mitu muna terveks jäävad?

Hüppasin meist kolmest eismesena rannale ja kohe oli keegi juures - party of three? Ei tea, mismoodi meid kirjeldati, et kohe õige inimene üles leiti. Kohe võeti meie kotid näppu ja viidi parklasse, kus ootasid meid rollerid. Kotid mahutati jalge ette ja sõit võis alata.

video - ewald ratta peal

Värava juures ootas meid hotelli boss. Aga enne veel jõudis mind sõidutanud kutt õelda - siin see on, 9 bungalot, mille hulgast võid valida...ja 10 oleks veel minu kodukülas.

  

Omanik tutvustas meile hotelli ja näitas ka kohe ära, kuidas randa pääseb. Ikka veel harjume siinsete aktsentidega. Näiteks, öeldes - Let me show you my secret bitch! Viis boss meid mööda võsastunud jalgrada rannani. Rand oli tõesti vaid kuskil 100 m kaugusel võsa taga. Tegemist oli tõesti unelmate rannaga. Väike lahesopp ainult meile!

Kuna meie hotellis restorani ei olnud siis õhtuks näitas boss meile otseteed peatänavani. Jälle oli tegemist võsastunud rajaga. Õnneks anti meile hotellist taskulamp. Sest valgustatud see rada ei olnud ja pimedaks läheb juba 7-8 vahel. Ära eksida polnud õnneks võimalik - rada oli ühelt poolt piiratud betoonseinaga ja teiselt poolt paksu tihnikuga. Küsimus, miks nad ei soovi seda võsa piirata,  jääb õhku rippuma.

Järgmisel päeval tahtsime rattad laenutada ja teha saarel väikese tiiru. Boss, kes lubas rattad orgunnida (hotellilehel oli see võimalusena märgitud) ei paistnud kusagil. Ootasime lõunani (basseinis mõnuledes) ja lõpuks ta tuli. Rataste asemel pakuti meile elektriautot. Võtsime selle pakkumise vastu. Järgmised 5 tundi tegime saarega tutvust silmatorkavas, naerulnäoga, roosas golfiautos.

Tagantjärele oli ikka väga hea meel, et rolleritega ringi ei sõitnud, sest saare teed ületasid kõik ühte mäge ja vahepeal oli paar päris jubedat kallakut. Samuti oli hea meel istuda varjus, sest päike oli kuri. 10 minti päikese käes ja nahk muutus shokist laiguliseks! Ikkagi õnnestus mul jalad, mis varju alt välja paistsid, hooletusest ära põletada.

Boss võttis välja saare ajakirja, et näidata kaardil kuhu me minna võiks. Märkasime ajakirjal hoiatust - See ajakiri kuulub saarele Lembongan, siit ei tohi lehti välja kiskuda! Päris hea viis kindlustada, et keegi ei julgeks eemaldada praktilist kaarti ebaolulisest reklaammaterjalist. Pärast selgus, et pooled meile näidatud teedest polnud autoga läbitavad. Kas siis oli tee liiga kitsas või nii tohutute aukudega (Jah, veel hullem kui Tallinnas), et me oleks lihtsalt kinni jäänud.  

Kitsad teed;)

Bensujaam

Need kuulusid veel korralike teede hulka. Suurtest aukudest unustasin pilti teha.

Põnev tuur oli ikkagi. Nägime küla, kus siis enamus hotelle on "otse vee ääres" ja saime aru, et see ei olegi alati hea lahendus kui rand tähendab sadamat, kuhu ise ujuma ju ei läheks.

 

Saarele tiiru tehes jäi silma populaarne lamamispukk. Korduvalt oli tee ääres ehitatud varjualune, kus pikutati ja jälgiti möödujaid.

Teine pool saarest oli vähem turistikas. Nägime küla, kus kuivatati vetikaid. Samas paarsada meetrit eemal oli keegi ehitanud tohutu villa. Kontrast missugune.

 Peale kaluriküla tulid paar templit. Asukoht tundus suhteliselt suvaline - keset metsa. Kas keegi siia üldse kunagi tuleb?

Samuti nägime matust. Natuke kulus aega, et aru saada, mis toimub. Kaugelt paistis, et suur grupp on kogunenud prügila kõrvale piknikku tegema. Lähemalt nägime, et kaks suurt leeklampi olid kasutusel kadunukese kremeerimiseks. Hunnikusse oli lisatud ka tema maine vara, mis tuli ka kõik ära põletada. Järgmine päev kuulsime, hotellis hommikusööki pakkuvalt naeratavalt neiult, et ta oli meid roosa autoga matusest möödumas näinud. Tegemist oli tema sugulasega.

Jõudsime ka sillani, kus sai järgmisele saarele. Siin saime kohe aru, et pole mõtet proovida oma roosa sõbraga üle sõita.

Video sillal

Kaubalaadimine - peapeal kandes tassiti suured talad laevalt autole.

Pidevalt kihutati meist rolleriga mööda. Rekord oli vist 4 inimest ühe rolleri peal. Loomad, surfilauad, pered - kõik mahutati rollerile. Ja vanusepiirangut juhile vist pole.

Kui kusagil peatuse tegime, et ringi jalutada siis öeldi meile alati tere ja Ewaldi poole pöörduti veel eraldi hellitavate sõnadega Hey boss!

Päikeseloojanguks plaanisime minna restorani Sunset View mäe otsas. Meile tuldi kastautoga hotelli järele. Vaade oli tõesti hea! Mina, muretseja, olin veel enne arvanud, et peame kindlasti laua broneerima, muidu ei saa istuma. Päeval paistis koht täitsa populaarne. Õhtul aga, oli ainult paar gruppi peale meid. Päikeseloojang kestab ainult mõned minutid. Vaatasime selle ära. Tegime paar pilti ja siis saime rahus sööma hakata. Aga tõeline show tegelikult alles algas - Bali saarel oli tohutu äikesevihm, mida saime ohtutust kaugusest imetleda.

Äike valgustamas Balit

Lõpuks küsis Ewald, kas kaardiga ka maksta saab? Teenindaja noogutas - Pole probleemi, viime teid alla automaadi juurde, viidates alla küla poole. Kõik saab tehtud, et klient rahul oleks:D Õnneks leidsime ikka piisavalt sula ja ei pidanud kedagi 30-minutilisele reisile saatma.

Punased sääred

Sellega meenub ka see, kuidas siin SPA teenuseid organiseeriti (Ubudis samamoodi) - hotellis kas on spa (nagu Ubudis oli) või ei ole SPA'd aga siis ilmub koheselt peale uute turistide saabumist kohale keegi memm, kes pakub oma teenuseid. Mõlemas kohas ikka proovisime ka midagi. Kui me algul muretsesime, et ei tea, kas neil vaba aega on vms siis see oli kõik ülearu. Meie käest küsiti - mis kell, palju korraga tahavad massaazi ja siis oli soovitud kellaks õige arv massööre linna pealt kokku otsitud. Mõni oskas paremini, teine natuke kehvemini, mõni oli raudse käega, teine jälle hellema. Päris huvitav kogemus. Massaazist rääkides. Siin oli jälle keelebarjäär. Või tegelikult võis see ka tulla sellest, et rääkimise asemel sosistati. Üks meist kuulis keset massazi - Kiss me, kiss me. Hetk segadust hiljem, sai aru, et noor neiu oli siiski sosistanud Excuse me.