Lähme saarele!

Nusa Lembongan on väike saareke Bali läheduses. Kuskil 30 kuni 90 minutit paadisõitu.

Meile tuldi Ubudi hotelli järgi ja sõidutati sadamasse. Ei kujuta ette kuidas ilma selle kohaliku kuti abita oleks üldse aru saanud, milline mootorpaat nüüd meie oma on. Kell 3.30 pidi sõit algama, aga sellest sai sujuvalt vist 4 nii et keegi teist nägugi ei teinud. Vaatasime sadamas kuidas suur grupp valgetes riietes inimesi tuli - igal vähemalt 4 kilekotti näpuotsas. Kotid pandi maha, lumivalge seelikusaba tõsteti üles ja üksteise järel mindi vee äärde kus loeti palve ja visati õis vette. Arvates, et nad tulevad ka meie paadiga tundsin end kohe kindlamana - kui nemad on kaitstud siis ei juhtu meiega ka midagi. Nad siiski jäid veel järgmist paati ootama.

Kalamees - tegi võrku järelvedades lainete vahel ringe

Meie paat tuli. Minu roosa kotike paistab. Kuidagi peab ju silma paistma.

Meie sõit kestis kuskil 45-60 minutit. Muidu oli kõik ok, aga kinnises paadis oli bensiinilõhn ja samuti märkasin kuidas meie kotid olid täpselt suure munaresti kõrval paadi eesotsas, kus raputas ikka metsikult. Mõtlesin, mitu muna terveks jäävad?

Hüppasin meist kolmest eismesena rannale ja kohe oli keegi juures - party of three? Ei tea, mismoodi meid kirjeldati, et kohe õige inimene üles leiti. Kohe võeti meie kotid näppu ja viidi parklasse, kus ootasid meid rollerid. Kotid mahutati jalge ette ja sõit võis alata.

video - ewald ratta peal

Värava juures ootas meid hotelli boss. Aga enne veel jõudis mind sõidutanud kutt õelda - siin see on, 9 bungalot, mille hulgast võid valida...ja 10 oleks veel minu kodukülas.

  

Omanik tutvustas meile hotelli ja näitas ka kohe ära, kuidas randa pääseb. Ikka veel harjume siinsete aktsentidega. Näiteks, öeldes - Let me show you my secret bitch! Viis boss meid mööda võsastunud jalgrada rannani. Rand oli tõesti vaid kuskil 100 m kaugusel võsa taga. Tegemist oli tõesti unelmate rannaga. Väike lahesopp ainult meile!

Kuna meie hotellis restorani ei olnud siis õhtuks näitas boss meile otseteed peatänavani. Jälle oli tegemist võsastunud rajaga. Õnneks anti meile hotellist taskulamp. Sest valgustatud see rada ei olnud ja pimedaks läheb juba 7-8 vahel. Ära eksida polnud õnneks võimalik - rada oli ühelt poolt piiratud betoonseinaga ja teiselt poolt paksu tihnikuga. Küsimus, miks nad ei soovi seda võsa piirata,  jääb õhku rippuma.

Järgmisel päeval tahtsime rattad laenutada ja teha saarel väikese tiiru. Boss, kes lubas rattad orgunnida (hotellilehel oli see võimalusena märgitud) ei paistnud kusagil. Ootasime lõunani (basseinis mõnuledes) ja lõpuks ta tuli. Rataste asemel pakuti meile elektriautot. Võtsime selle pakkumise vastu. Järgmised 5 tundi tegime saarega tutvust silmatorkavas, naerulnäoga, roosas golfiautos.

Tagantjärele oli ikka väga hea meel, et rolleritega ringi ei sõitnud, sest saare teed ületasid kõik ühte mäge ja vahepeal oli paar päris jubedat kallakut. Samuti oli hea meel istuda varjus, sest päike oli kuri. 10 minti päikese käes ja nahk muutus shokist laiguliseks! Ikkagi õnnestus mul jalad, mis varju alt välja paistsid, hooletusest ära põletada.

Boss võttis välja saare ajakirja, et näidata kaardil kuhu me minna võiks. Märkasime ajakirjal hoiatust - See ajakiri kuulub saarele Lembongan, siit ei tohi lehti välja kiskuda! Päris hea viis kindlustada, et keegi ei julgeks eemaldada praktilist kaarti ebaolulisest reklaammaterjalist. Pärast selgus, et pooled meile näidatud teedest polnud autoga läbitavad. Kas siis oli tee liiga kitsas või nii tohutute aukudega (Jah, veel hullem kui Tallinnas), et me oleks lihtsalt kinni jäänud.  

Kitsad teed;)

Bensujaam

Need kuulusid veel korralike teede hulka. Suurtest aukudest unustasin pilti teha.

Põnev tuur oli ikkagi. Nägime küla, kus siis enamus hotelle on "otse vee ääres" ja saime aru, et see ei olegi alati hea lahendus kui rand tähendab sadamat, kuhu ise ujuma ju ei läheks.

 

Saarele tiiru tehes jäi silma populaarne lamamispukk. Korduvalt oli tee ääres ehitatud varjualune, kus pikutati ja jälgiti möödujaid.

Teine pool saarest oli vähem turistikas. Nägime küla, kus kuivatati vetikaid. Samas paarsada meetrit eemal oli keegi ehitanud tohutu villa. Kontrast missugune.

 Peale kaluriküla tulid paar templit. Asukoht tundus suhteliselt suvaline - keset metsa. Kas keegi siia üldse kunagi tuleb?

Samuti nägime matust. Natuke kulus aega, et aru saada, mis toimub. Kaugelt paistis, et suur grupp on kogunenud prügila kõrvale piknikku tegema. Lähemalt nägime, et kaks suurt leeklampi olid kasutusel kadunukese kremeerimiseks. Hunnikusse oli lisatud ka tema maine vara, mis tuli ka kõik ära põletada. Järgmine päev kuulsime, hotellis hommikusööki pakkuvalt naeratavalt neiult, et ta oli meid roosa autoga matusest möödumas näinud. Tegemist oli tema sugulasega.

Jõudsime ka sillani, kus sai järgmisele saarele. Siin saime kohe aru, et pole mõtet proovida oma roosa sõbraga üle sõita.

Video sillal

Kaubalaadimine - peapeal kandes tassiti suured talad laevalt autole.

Pidevalt kihutati meist rolleriga mööda. Rekord oli vist 4 inimest ühe rolleri peal. Loomad, surfilauad, pered - kõik mahutati rollerile. Ja vanusepiirangut juhile vist pole.

Kui kusagil peatuse tegime, et ringi jalutada siis öeldi meile alati tere ja Ewaldi poole pöörduti veel eraldi hellitavate sõnadega Hey boss!

Päikeseloojanguks plaanisime minna restorani Sunset View mäe otsas. Meile tuldi kastautoga hotelli järele. Vaade oli tõesti hea! Mina, muretseja, olin veel enne arvanud, et peame kindlasti laua broneerima, muidu ei saa istuma. Päeval paistis koht täitsa populaarne. Õhtul aga, oli ainult paar gruppi peale meid. Päikeseloojang kestab ainult mõned minutid. Vaatasime selle ära. Tegime paar pilti ja siis saime rahus sööma hakata. Aga tõeline show tegelikult alles algas - Bali saarel oli tohutu äikesevihm, mida saime ohtutust kaugusest imetleda.

Äike valgustamas Balit

Lõpuks küsis Ewald, kas kaardiga ka maksta saab? Teenindaja noogutas - Pole probleemi, viime teid alla automaadi juurde, viidates alla küla poole. Kõik saab tehtud, et klient rahul oleks:D Õnneks leidsime ikka piisavalt sula ja ei pidanud kedagi 30-minutilisele reisile saatma.

Punased sääred

Sellega meenub ka see, kuidas siin SPA teenuseid organiseeriti (Ubudis samamoodi) - hotellis kas on spa (nagu Ubudis oli) või ei ole SPA'd aga siis ilmub koheselt peale uute turistide saabumist kohale keegi memm, kes pakub oma teenuseid. Mõlemas kohas ikka proovisime ka midagi. Kui me algul muretsesime, et ei tea, kas neil vaba aega on vms siis see oli kõik ülearu. Meie käest küsiti - mis kell, palju korraga tahavad massaazi ja siis oli soovitud kellaks õige arv massööre linna pealt kokku otsitud. Mõni oskas paremini, teine natuke kehvemini, mõni oli raudse käega, teine jälle hellema. Päris huvitav kogemus. Massaazist rääkides. Siin oli jälle keelebarjäär. Või tegelikult võis see ka tulla sellest, et rääkimise asemel sosistati. Üks meist kuulis keset massazi - Kiss me, kiss me. Hetk segadust hiljem, sai aru, et noor neiu oli siiski sosistanud Excuse me.