Mardi Gras Challenge

Kõigepealt, mis on Mardi Gras ehk Fat Tuesday ehk Pancake day? See on pidu enne paastu. Tavaliselt hõlmab see endas karnevali. UKs kutsuti seda Pannkoogipäevaks, mil tehti hunnik rasvaseid suhkruseid pannkooke, et paastuks valmistuda. Kuigi peaks tradistiooniliselt lõppema Shrove Wednesday'ga siis Mardi Gras pidustused on asja natuke pikemaks venitanud (paastu arvelt?;).

Mardi Gras raames korraldab USA dragon boat klubi iga aasta väikese võistluse. Klubid segatakse omavahel ära. Nii on lõpuks meeskondades igast klubist umbes kaks liiget - see tähendab, et igast meeskonnast saab keegi võitja või kaotaja maitset tunda. Samuti õpid tundma teiste klubide liikmeid. Mina näiteks avastasin, et mu vaikiv, eraklik korterikaaslane Uus-Meremaalt on USA klubis (sest kartis et Austraalia klubi, kus mina olen, teeks tema üle liialt nalja)! Jah, ei teadnud tõesti enne, kas ta on oma toas või sõuab kusagil, sest näen teda karva ja seltsiv ta pole. Samas oma tiimikaaslastega, nägin teda täiesti uues kuues. Isegi minuga oli sellel üritusel palju jutukam.

Aga tagasi võistluse juurde.. Mulle tutvustati alguses üritust sõnadega - lõbus, hea seltskondlik üritus algajale sõudjale, jook&söök ja pillerkaar. Võistluse formaati - mõni joob midagi, mõni sööb midagi, natuke sõudmist ja siis grill ja chill.

Kokku oli üheksa meeskonda. Kui oma meeskonna üles leidsin, käis juba strateegia tutvustamine. Sõudmise vahepeal on 6 punkti ülesannetega. Strateegi seisnes selles, millises järjekorras punkte läbida tahad. See sõltus osaliselt nende asukohast, kui ka sellest, et mõne punkti juures sai ainult üks paat korraga tegutseda, ehk siis teised pidid ootama.
- sõuad silla alla, kust langetatakse ambriga 6 õlut, mis tuleb võimalikult kiiresti meeskonna peale ära juua ja tühjad pudelid üles saatma
- 1 meeskonnaliige jookseb kaldale ja sööb käsi kasutamata ameerikaliku õunakoogi ära
- paadilt tuleb kaldale visata palli korvi
- silla all peab paadijuhtija panema kostüümi selga ja foto jaoks poseerima
- kaks meeskonnaliiget lähevad kaldale ameerika jalgpalli mängima
- kaks meeskonnaliiget lähevad kaldale viskit jooma
- viimases punktis oli palju eri ülesandeid - meile sattus see, ku tuli väike vett-täis õhupall lõua alt anda käsi kasutamata paadi eest otsast kuni taha välja (paadis on 9 rida inimesi). Mõni teine sai siin ülesande särke vahetada, mida paljud naised väga teha ei tahtnud. Kedagi nägin ka kukerpalle tegemas.
Peale vahepunktide tutvustamise mainiti lõpuks, et tegemist on 50 minutit võistlus-sõudmisega, kus ainsad puhkepausid on ülesannete täitmiseks. See juba kõlas hirmutavalt, sest ma polnud ju 2 nädalat üldse midagi teinud ja enne seda ainult 3 korda sõudmas käinud. Nagu aimata võis, need puhkepausid vahepunktides ei tundunud üldse pikad! Vahepeal suutis minu õlg/kael mitu korda krampi kiskuda. Ei tea kuidas teised nii tublid paista suutsid.

Võistluse alustamine oli päris lahe. Kui 18 inimest hakkavad seisvat paati liikuma panema, siis vett lendab igas suunas. Vaatasin kui lähedal veepiir paadiäärele on. Algajana istusin paadi taga otsas viimases reas täpselt enne juhtijat. Kohe alguses saingi tema aeruga kolaki vastu pead. Peale seda ütles rõõmsalt - ahh jaa, ole ettevaatlik! Juhtija roll võistluses oli väga oluline, sest vahepunktide juures tuli ikka tohutult manööverdada. Meie oma oli super! Paat ümber ei läinud:)

Tegelikult oli kogu tiim super, sest saime teise koha!

Pärast võistlust löödi telk püsti, pandi muusika mängima, pakuti joogipoolist ja millalgi tuli ka söök. Peale tohutut saba sain ülihea burgeri:) Sabas seistes aga juba tutvusid järgmiste huvitavate inimestega. Keegi küsis naiselikult, mis ripsmetushi ma kasutan, et nii hästi veekindel on püsinud..Vihane iirlane tuli ja tegi mitmeminutilise monogoogi ohtrate sõimusõnadega sellest kui rahutud ja tänamatud inimesed õllesabas olid - las valavad endale siis ise õlut, tema enam ei aita!

Õllesaba. Väike iirlane vist isegi paistab seal vaadi juures.

Kui mina toiduni jõudsin, olid friikad juba otsas. Aga burger oli super.

Aussie klubi liikmed

Hiljem jagati esikolmikule medalid ja tehti grupifoto (ei tea, kelle kaameratega, sest minu oma oli tundmatus autos lukutaga).

Samuti kuulsin juttu veel ühest võistlusest, mis veel aset pidi leidma. See kõlas eriti hirmutavana. Kes see suudaks või sooviks nüüd veel uuesti aerutada? Hiljem sain teada, et tegemist on joomisvõistlusega. Ok, täpselt sama vähe sooviksin selles osaleda. Aga tundus populaarne olevat. Minu kõrval olev ülisõbralik ja seltsiv neiu hakkas rääkima kui kiiresti ta suudab õlle ära juua. Hiljem selgus, et erialalt on ta sotsiaaltöötaja arengupuudega inimestele. Aga vabal ajal sõuab ja osaleb joomisvõistlustel. Oh seda kaksikelu.

Järgmised mitu päeva tuletasid mu ülakehalihased meelde, et olin hõbemedali võitnud.

Life is short, paddle hard!