Pärdikud ja riisipõllud

Pikk nädalavahetus Balil algas paari pärvaga Ubudis.

(Alustasin sellega, et võtsin endale automaadist paar miljonit)

Lilleliste kõrvarõngastega ja ruudulise seelikuga kaitsvad olevused väravate juures. Ruuduline materjal, poleng, pidi head ja halba (high and low spirits) tasakaalustama.

Juba autosõit Ubudisse oli nagu ekskursioon. Minu kujutluses pidime pealinnast liikuma looduse rüppe metsade ja riisipõldude vahele. Autosõidu ajal ei saanud aga arugi, et pealinn oleks kunagi lõppenud. Tee ääres oli alati maja maja küljes kinni.

Ubudi hotell oli imeline. Kusjuures tänavalt paistis ainult väike parkla ja retseptsioon. Maalapid on siis alati hästi piklikud - autoteel paistab ainult väike osa sellest, mis eesriide taga peitub. Meie hotelli puhul peitus seal nii mõndagi. Igatahes poleks küll uskunud, et maja taga on hotellil oma isklik põlluke. No niisama, sest turistid ju eeldavad seda Ubudist. Ja mina jäin rahule!

Tarkusejumal Ganesha

Kas riisipõllutööline?

Veel üks (üritab küll ennast taustaga sobitada)

Esimesel õhtul läksime kohalikku tantsu/teatrietendust vaatama. Kõige rohkem pani imestama see - kui palju esinejad oma kulme tõsta ja silmi punnitada suutsid. Juba vaatamine tekitas peavalu. Samuti tuli esile lahe huumor - nimelt on etendusel ainukene sõnadega roll nö narridel, kes siis peavad nalja tegema. Nalja tehti siis näiteks selle üle, et turistid hoolikalt kõike jäädvustasid. Tants jäeti pooleli ja visati kaks näppu püsti. Järgmisena tehti nalja selle üle, kuidas tänaval turistile igal sammul transporti pakutakse. Ehk siis mitte ei tehtud nalja vaid vaatajate üle vaid ka enda üle. Ja laval nägime ohtralt maske, karvaseid ja sulelisi, ühe habe pikem kui teisel, ühel mehel rohkem meiki kui teisel ja lõpuks tuli veel kari pärdikuid ka lavale (lapstööjõud;). Tervet etendust saatis elav muusika - 30 meest kelladega.

Järgmise päeva suur elamus oli Monkey Forest Sanctuary. Nagu nimi juba aimata laseb, on tegemist püha metsaga, kus on palju pärdikuid (makaagid). Sissepääsu juures müüdi banaane pärdikute toitmiseks. Muidugi tahtsin ka proovida ja ostsime suure kobaratäie. Paar sammu edasi oligi esimene kokkupuude - näljase, ülbe, kõigeks valmis, kartmatu pärdikuga.

Meist kõige karmatum esimest pärdikut toitmas.

Pärast seda vaatepilti peitsime kohe kõik banaanid minu kotti, kust neid siis ükshaaval võtsime. Ühelt poolt tahtsin väga pärdikuid toita, samas aga kui pärdik banaanile lähenema hakkas oli refleks ikka banaan tema suunas visata ja eemale tormata. Mine tea, mitu näljast järgmisel hetkel veel varjust välja hüppavad. Varsti avastasin, et väikesed söövad ja liiguvad aeglasemalt. Proovisin neid toita. Kahjuks ilmus alati välja keegi suur, kes ei hoolinud väikese toitmisest üldse - kolm esimest banaani krabati täiesti süüdimatult väikse käest ära ja alles neljandaga sai väike minema tormata. Pole ime, et sellise kasvatuse peale on selleks ajaks kui nad suureks kasvavad kõik pärdikud süüdimatud nahhaalid.

Süüa!

Aga mina?

Templi jaoks anti kõigile selga roheline seelik

Banaanid olid päriselt ka otsas. Valus oli kuulata niuksuvat beebipärdikut

Mingi pisikese toitmine ebaõnnestuski, sest suur sai kõik viimased kolm banaani endale. Selle peale, kui Riina ühte ära võtta tahtis, näidati hambaid. Olles enne just ühte pärdikut näinud, kellel oli õlast sõna otseses mõttes tükk ära hammustatud, ei julgenud nendele hammastele just vastu hakata. Väike aga jooksis tükk aega veel mulle järele, sest ta ei uskunud, et tõesti kaup on otsas. Kõige hullem asja juures oli veel see, kuidas väike näljane numpsik hakkas lõpuks kurvastusest piuksuma ja vaatas mulle süüdistavalt otsa. Suurt, kes temalt banaanid ära võttis ta ei süüdistanud.

Töötajatel asi käpas. Nad tegi aegajalt mingeid häälitsusi, et ahve ligi kutsuda. Hirmunud turistid said aga nende selja taha põgeneda:)

Silmis hirm ja ebakindlus

Lõpuks nägime kuidas ahvile käe näitamine (nagu ähvardaks lüüa) kohe rollid paika pani - töötajatelt seetõttu, midagi ära ei võetud. Vaatasime, kuidas üks töötaja pärdikute ees julgelt banaani sõi.

Pildike templist

Kolmas meeldejääv elamus oli kohalik turg. Müüjad olid väga aktiivsed. Tulid kohe juurde ja hakkasid kaupa pakkuma. Turg oli tegelikult väga suur, tekib küsimus kuidas ostjad üldse mõne käigu kunagi üles leiavad. Müügimeestel oli aga lahendus - müüja oli saadetud ühe letiga kusagile käigu peale, kust ta siis sujuvalt potensiaalse kliendi kaasa kutsus. Kui muu ei mõjunud siis lausa pisarsilmil. Esimesed müügitrikid olid aga:
- The official price is. But YOU never pay official price. I give you discount! How much you pay?
- I give you morning discount!
- I give you good price for my good luck!
Pika peale hakkasime üha enam ja enam kauplema. Õnneks polnud me kohe alguses midagi ostnudki, sest tahtsime enne väikse ülevaate saada. Kõige parem discount tuli aga just siis kui olime kauplemisel juba huvi kaotanud ja kavatsesime ära kõndida. Klassika. Samas, kui ikka kindlalt ei ütlesid ja minema marssisid siis peale viimase hinna karjumist enam järele ei tuldud. Seega ebameeldivat pealesurumist nagu polnud.

Turumaja oli kuskil 4 korrusega tohutu labürint. Kompleksi keskel oli.......ei, mitte mingi ilus palvenurk...vaid prügila. Nii praktiline ju kohe leti juurest visata kõige keskele. Kõige alumisele korrusele, kus oli toidutavaar, ei julgenudki minna söögiisu rikkuma. Puuviljaletid muidu nägid küll väga head välja ja maitseaineid varusime ka natuke kaasa.

Naine jalutas turul ringi ja pani siia sinna palmilehtedest taldrikul lilli koos viirukiga (offerings)

Natuke paistab vasakult ka prügishahti nurk turuhoone keskmes.

 Samal ajal kui ma R&E järele ootasin, tegi üks vana memm vist neli tiiru minu ümber. Korv peas, naeratus näol ja puidust pärdikud näpu otsas.

Nüüd natuke kopist. Mäletasin Riinu ja Kerdi Bali reisijuttudest mingit erilist kohvi. Soovisin ka seda kindlasti proovida. Ükspäev kohvikus nägin nimekirjas midagi tundmatut ja küsisin, mis see Luwak kohvi on? Barista natuke mõtles ja siis ütles naeratus näol - See on loomakaka kohvi (It's animal poop caffee!). See oligi see kohvi, millest Riinu käest kuulnud olin. Pidin proovima. Teoorias siis on tegemist kohviga, mis on valmistatud väikese närilise poolt ära seeditud kohviubadest. See peaks olema Indoneesia special. Hiljem nägin ka Singapuris seda kohvi neli korda kallimalt.

Kohvikus oli algul märkamatuks jäänud teine korrus. Nii armsa atmosfääriga! Kui jälle Ubudisse peaks sattuma siis tahan kindlasti sinna istuma minna.  Kakakohvi ise oli küll hästi maheda maitsega, aga ma ei julge väita, et oskaksin seda eristada tavalisest kopist. oops
 

PS. neile, kes Balile lähevad. Paar praktilist asja, millega peaks arvestama:
- Viisa eest, mida saab lennujaamas, peab maksma sulas. Õnneks sobivad eri valuutad (suurusjärk 25 usa dol)
- Balilt lahkudes tuleb tasuda lennujaamamaks ja jälle sulas (suurusjärk 20 Singapuri dol). See lett võib isegi algul märkamatuks jääda, mille tulemusena saadetakse teid pärast pikka passikontrollijärjekorda tagasi (me õnneks märkasime)