Tuhande templi saar

Balil ehk jumalate saarel on ka teine hüüdnimi - tuhande templi saar. Ütleks, et see viimane hüüdnimi on vägagi petlik, sest saarel on kordades rohkem templeid. Keegi lausa pakkus, et 20 000! Mõni teine jälle naljatab, et templeid olla lausa rohkem kui kodusid. Sellel võib isegi oma tõepõhi all olla - arvestades, et iga majapidamise (compound) juures on nö oma palvekoda või tempel (Puras), millele lisaks on veel avalikud templid.

Näinud olen küll kõvasti rohkem templeid (20 000st oleks ka raske mööda vaadata), aga tutvustan teile alustuseks kolme.

Tanah Lot (Land in the sea) tempel meres, kuhu pääseb vaid mõõna ajal. Minul isiklikult oli templi juures kogu aeg väike hirm, et millal ja kui kiiresti vesi tõusma hakkab. Mingi naine karjus aegajalt ruuporist mulle arusaamatuks jäänud keeles midagi. Mõtlesin, kas hoiatab omasid?

Saare all nurgas oli pikk saba. Instinkti järgides jäime sabasse, et lasta ka endale riisiterad otsaette panna. Alguses arvasime, et sealt pääseb templisse, kuid tegelikult sai ennast püha veega kasta ja lasta õnnistada. Mina pabistasin, et meiesuguste paganate peale püha vett ei raisata. Selgus, et seni kuni raha näpu vahel, võetakse sõbralikult vastu. Protseduur ise toimus kahjuks väga kiiresti. Millegagi vehiti pea kohal ja samal ajal kui ma raha korvi panin olid riisiterad juba laubal ja lill kõrva taga. Vähemalt saime vastuse painavale küsimusele - millega riis otsaette kleebitakse? Piisab tõesti vaid samast õnnistavast allikaveest, millega seal ennast kasta sai.

Õnneks olin varem mitmelt inimeselt kuulnud, et selle templi juures on paks rahvamass. Seega polnud see suureks üllatuseks. Kui nüüd meenutada, siis oligi Tanah Lot templi juures vist kõige suurem turistide hulk, mida Balil kogesin. Sellele vihjas ka suur turg, mis oli templi ja piletivärava vahel. Nimelt pidi peale pileti ostmist veel pikka maa läbi müügilettide jalutama enne kui tempel üldse paistma hakkas.

Taman Ayun (beautiful garden) kuulub samuti Bali ilusamate templite hulka. Meelde jääb see tempel oma tornikestega, mis nagu matrjoshka nukud suurusejärjekorras reas seisavad. Tornikeste juurde aga kõiki ei lasta ja iga päev sinna ei pääsegi - see pühamaa on ainult oluliste tseremooniate jaoks. Meil muidugi õnnestus ka ühte neist pealt näha. Kui aus olla, siis tegelikult muud ei näinudki kui gruppi inimesi valgetes riietes, kes tornikeste vahel varjus istusid ja teine grupp, kes suurte (pikniku?)kottidega peapeal veel juurde tulid.

Ulun Danu Beratan (beginning of the lake, head of the lake) tempel Beratan järves. Sattusime sinna just enne vihma. Tumedad vihmapilved tegi veetempli tausta veel eriti müstiliseks. Jälle ümbritses templit suhteliselt suur rahvamass. Kui ma Liisile näitasin nunnusid indo kaksikuid ja Liis neist pilti hakkas tegema, siis selle peale lükkas vanaema uhkelt oma lapselapsed meile kaissu ja kukkus meist rõõmsalt pilte tegema. Lapsed ise nii õnnelikud ei olnud. Kaksikutega see fotosessioon ei piirdunud. Kui teised nägid, et meiega saab pilti teha, siis tuli veel mitu peret juurde poseerima.

Siia nimekirja ehk lisandub veel Uluwatu tempel, mis asub mere ääres kalju peal.

Templite juures on siin-seal altarid, kuhu lisatakse annetusi. Balil on kombeks panna punutud korvikesi koos riisi, küpsiste, lilleõite ja viirukiga. Enamasti paistab altar ise vaevu välja kuhja korvikeste alt. Mõningate templite juures jäi lausa mulje nagu oleks prügihunnik altari ümber. Neid korvikesi ei kasutata mitte ainult templite juures, vaid iga maja, poe ja restorani juures on korvike ukse ees (ma ei loe enam kordi, kus olen kogemata peale astunud). Päeva jooksul lisatakse veel mitu korda uus. Viiruki lõhnal ei ole lõppu! Mulle on see isegi juba natuke meeldima hakanud. Või siis ütleme, et vähemalt vastumeelne enam ei ole (kodus on rõdul istudes ka alati tunda).

Buddha sünnipäev

13. mail oli Vesak päeva puhul Singapuris vaba päev. Uurisin, millega tegu ja tuli välja, et Siddharta Gautama Shakyamuni Buddha sünni, valgustatuse ja nirvana mälestamise päev.

Vesak päeva traditsioonide hulka kuulub templite külastus, kus tehakse annetusi, kuulatakse munkade õpetusi ja pestakse Budhhat. See viimane tundus mulle huvitav ja vaatamisväärt. Läksin Hiinalinna suurimasse templisse, Buddha Tooth Relic Temple, asja uurima. Tegelikult ikka väga vinge, et loed kuuled millestki põnevast ja kohe on ka võimalus asja oma silmaga vaatama minna! 

Oligi väike tumepruun Buddha keset suurt teokarpi nimetissõrm taevapoole. Vanni ümber oli pikk järjekord inimesi, kes kõik soovisid suure kulbiga Buddhakest kasta. Samal ajal oli kuulda kusagilt trummidepõrinat ja munkade palvetamist (chanting).

Lisaks Buddha vannitamisele oli Vesak päeval veel teine omapärane traditsioon - puuriloomade ja lindude vabastamine, mis pidi Buddhistidele sümboliseerima üleüldist vabastamist/vabanemist. See traditsioon on aga viimastel aastatel vähem levinud, sest on palju teavitustööd tehtud selle kohta, kuidas kodustatud loomad võivad ökosüsteemi tasakaalu mõjutada.

1. The day commemorates the birth, enlightenment and nirvana of Siddharta Gautama Shakyamuni Buddha. It is celebrated by Buddhists around the world. - See more at: http://www.straitstimes.com/news/singapore/more-singapore-stories/story/5-things-about-vesak-day-20140512#6

1. The day commemorates the birth, enlightenment and nirvana of Siddharta Gautama Shakyamuni Buddha. It is celebrated by Buddhists around the world. - See more at: http://www.straitstimes.com/news/singapore/more-singapore-stories/story/5-things-about-vesak-day-20140512#6

1. The day commemorates the birth, enlightenment and nirvana of Siddharta Gautama Shakyamuni Buddha. It is celebrated by Buddhists around the world.
2. The date of Vesak Day varies around the world depending on the lunar calendars used in different cultures. Generally, in countries following the Western Gregorian calendar, it will happen in May, or June during leap years. However, in China, Japan and Korea, Vesak Day is celebrated on April 8.
3. On the day, Buddhists will usually visit their temples for ceremonies which will include prayers and offerings of candles and flowers. Other common rituals include bathing a Buddha statue, sharing in vegetarian meals as well as listening to teachings by monks.
4. Releasing caged birds and animals is a common practice. For Buddhists, it is a symbol of liberation. But in recent years, eco awareness has also resulted in more restraint. This year, the National Parks Board as well as the Buddhist Fellowship have advised against the practice, pointing out that most tame animals let into the wild might not survive and those animals that do survive might upset the ecosystem in the wild.
5. In Singapore, Vesak Day was made a public holiday only in 1955 after many public petitions.
- See more at: http://www.straitstimes.com/news/singapore/more-singapore-stories/story/5-things-about-vesak-day-20140512#6

1. The day commemorates the birth, enlightenment and nirvana of Siddharta Gautama Shakyamuni Buddha. It is celebrated by Buddhists around the world.
2. The date of Vesak Day varies around the world depending on the lunar calendars used in different cultures. Generally, in countries following the Western Gregorian calendar, it will happen in May, or June during leap years. However, in China, Japan and Korea, Vesak Day is celebrated on April 8.
3. On the day, Buddhists will usually visit their temples for ceremonies which will include prayers and offerings of candles and flowers. Other common rituals include bathing a Buddha statue, sharing in vegetarian meals as well as listening to teachings by monks.
4. Releasing caged birds and animals is a common practice. For Buddhists, it is a symbol of liberation. But in recent years, eco awareness has also resulted in more restraint. This year, the National Parks Board as well as the Buddhist Fellowship have advised against the practice, pointing out that most tame animals let into the wild might not survive and those animals that do survive might upset the ecosystem in the wild.
5. In Singapore, Vesak Day was made a public holiday only in 1955 after many public petitions.
- See more at: http://www.straitstimes.com/news/singapore/more-singapore-stories/story/5-things-about-vesak-day-20140512#sthash.IFExXkB8.dpuf

1. The day commemorates the birth, enlightenment and nirvana of Siddharta Gautama Shakyamuni Buddha. It is celebrated by Buddhists around the world.
2. The date of Vesak Day varies around the world depending on the lunar calendars used in different cultures. Generally, in countries following the Western Gregorian calendar, it will happen in May, or June during leap years. However, in China, Japan and Korea, Vesak Day is celebrated on April 8.
3. On the day, Buddhists will usually visit their temples for ceremonies which will include prayers and offerings of candles and flowers. Other common rituals include bathing a Buddha statue, sharing in vegetarian meals as well as listening to teachings by monks.
4. Releasing caged birds and animals is a common practice. For Buddhists, it is a symbol of liberation. But in recent years, eco awareness has also resulted in more restraint. This year, the National Parks Board as well as the Buddhist Fellowship have advised against the practice, pointing out that most tame animals let into the wild might not survive and those animals that do survive might upset the ecosystem in the wild.
5. In Singapore, Vesak Day was made a public holiday only in 1955 after many public petitions.
- See more at: http://www.straitstimes.com/news/singapore/more-singapore-stories/story/5-things-about-vesak-day-20140512#sthash.IFExXkB8.dpuf

Mis see veel on?

Indo-asenduspere

Jalutasin pikkiranda kuni keegi küsis, kas pilti saan teha. Vaatasin, et tal pere istub põõsas - muidugi võin neist pilti teha! Järgmine hetk hüppavad kõik pereliikmed põõsast väja ja tormavad minu poole.
Hoopis minuga koos taheti pilti teha. Tegemist siis Indoneesia perepuhkusega. Nad ei ole vist väga piirkonnast, kus turiste palju liigub, sest miks muidu saaks eurooplane neile pildistamis-väärt tunduda.

Neid pilte tehti veel päris palju, kui sattusime ühe templi juurde. Kui keegi nägi, et me lubame pilti teha, siis tekkis lausa järjekord peredest, kes kõik pilti tahtsid. Markol ehk on veel mõni foto ka sealt templi juurest - bussitäis naisi ja meie. Seal oli Marko kõige populaarsem:D

Maitsemeelte ülim proovilepanek

Tutvustan teile kohalikku puuviljade kuningat (King of fruit), mis on ühtlasi ka Singapuri rahvuspuuvili. See puuvili pälvib, kas suurt kiindumust või tekitab täielikku vastikustunnet. Külmaks ei jäta durian küll kedagi, sest lõhn on nii tugev ja maitse väga omapärane. Isegi konsistents on imelik.

Kuju
Kusjuures see puuvili on juba kujult nagu krooniga. Oma kuju ja suuruse tõttu võib metsas jalutades silte näha. Ütleme nii et sellise wrecking ball'ga ei tahaks joostes tõesti pähe saada.

Isegi Singapuri linnapildis ei saa ilma, et üks hiiglaslik duriani maja pilku püüaks. Tegemist on Esplanade - Theatres by the Bay kontserthoonega, mis oma kujult meenutab duriani ja selle järgi vastava hüüdnime saanud.

Lõhn 
Hiinalinnas ringi jalutades tunned aga juba kaugelt, et hakkad Duriani leti lähedale jõudma. Esimene kord ei saa veel arugi, mis kahtlane roiskunud liha lõhn see on. Teine kord juba tead ja tunned selle lõhna ära. Need, kes ei usu kui kohutav see lõhn on võivad vaadata videot. Lõhn on nii tugev, et bussis näed lisaks tavapärastele keelumärkidele - durianiga bussi ei tule! Metroopeatustes sama lugu.

Riin ja Kert rääkisid veel durianist ja eestlastest ühe loo (võimalik, et maja möödudes on lugu minu poolt veidi muudetud..). Nimelt olid Eestlased ostnud proovimiseks kurikuulsa Duriani. Kahjuks ei teadnud nad puuvilja kohta vist midagi, sest puuvili pandi autopagasnikusse ja siis sõideti veel päikese käes ringi. Lõpuks vihjas autost tulev lõhn sellele, et pagasnikusse on peidetud kellegi kõdunev kere. Ei tea mis nägu tehti, kui nad rendiauto tagastasid:)

Konsistents
Seda pole keegi suutnud mulle kirjeldada. Öeldakse ainult, et väga omapärane. Mulle meenutas konistents vähetarretunud kallerdise ja tõsiselt üleküpse mango segu. Silmale tundub tugev tükk, aga kui proovida sõrmedega tükki murda siis kõik laguneb. Ei kujuta ette kuidas neil õnnestub see lagunev vili koorest eemdalda - kui durian avada siis sees on sektorites vili. Keegi kirjeldas, et see lihtsalt ühe osava liigutusega kuktatakse seal välja. 

Maitse
Jälle kirjeldamatu. Ainult üks asi on kindel - väga tugev maitse, mis pärast veel mõnda aega süveneb ja elab oma elu. Kunagi töökaaslastega durianist rääkides, läksid kõigil silmad särama, sest nemad kõik jumaldavad duriani. Elavalt hakati arutama, kust ja millal saab kõige paremat sorti. Jah, neid on erinevaid sorte - mõni olevat pigem mõru ja teine pigem magus.

Mingi hetk tekkis tööjuures võimalus duriani süüa. Pole aimugi, kuidas keegi julges tuua kontorisse suupisteks puuvilja, mis pooltel tekitab teatud vastiku refleksi. Igatahes, mina polnud veel proovinud ja läksin heas usus juhendajaga köögi poole. Läbi klaasist ukse nägin, kuidas trobikond elevil kohalikke juba ootasid. Tekkis tunne, et oodatakse tohutut freakshow'd - eurooplane proovib duriani! Õnneks jõudis keegi pahaaimamatult just enne minu kööki jõudmist viimase tüki suhu pista.

Olles nüüd proovinud. Mulle meenutas maitse natuke nagu mangot (mitu päeva oli mangoisu kadunud) ja muidu lihtsalt võrdleks maitset roiskunud liha/piim/munadega. No igatahes roiskunud!
(video minu prooviampsust)

Kui töökaaslane meie durianiproovimise pilte nägi imestas ta, miks meil plastikkindad käes olid. Minu arust ei ole siin küll midagi imestada. Kes tahaks, et ta näpud pärast duriani järele lõhnaksid? Tuleb välja, et selliseid inimesi on, nende hulgas minu töökaaslane, kes lausa naudivad seda huvitavat aroomi. Näppe nuusutades saab veel tükk aega maitseelamust meenutada.

Mind aga lohutati, et duriani hindamiseks kulubki aega. See maitse hakkab meeldima alles pika proovimise peale.

Peab ikka tõsine tahtmine olema...

Mis see veel on?

Tegemist on tohutu Banyan puuga, millel lõigatakse rippuvaid juuri, et puu kasvu piirata. Muidu jääb kõrval olev tempel ette. 

In Hindu mythology, the banyan tree is also called kalpavriksha meaning 'wish fulfilling tree'. It represents eternal life because of its seemingly ever-expanding branches and people have great respect for it. There are many stories about it in ancient literature.

Meie giid demonstreeris, kuidas juurtega saab Tarzanit mängida. Paar reisijat proovisid kohe muidugi järele.

Meie giid

Gili Gili

Liisi ja Markoga käisime Gilil. Olime läbi tuttava tuttava kuulnud, et tegemist on pisikeste saartega Bali lähistel uskumatult ilusa rannaga ja helesinise veega. Hotelle otsides saime ka natuke aimu, mis võivad peamised muretekitajad olla. Näiteks peaks arvestama, et netti ja sooja vett ei ole, aga see-eest on sääsed ja elektrikatkestused. Sääski nagu ei mäletagi ja nett oli ka ok, aga kõik muu pidas paika.

Minu jaoks SEE ongi Gili! (tegemist siis Gili Trawangeriga ja värve pole muudetud)

Peale hotelli reserveerimist avastasime, et paadiühendus Balilt Gili saartele toimub ainult ennelõunal. Meie lend saabus aga pealelõunal. Seega läks käiku plaan B - Pakuti, et lendaks Balilt Lombokile ja sealt viiakse meid autoga sadamasse, kust saab 15 minutiga Gilile.

Lendasime pisikese lennukiga Balilt Lombokile. Algselt tundusid 2 tundi Bali lennnujaamas üleliigsed aga üllatavad lisa turvakontrollid ja järjekordsed lennujaamamaksuputkad võtsid kõik oma aja, ning jõudsimegi last call'ga lennukile. Lomboki lennujaamas pidi meid autojuht nimesildiga ootama. Enne aga jõudis kari töönäljas autojuhte Marko ümber kauplema hakata. Loomulikult keegi ei hakanud meiega (Liis ja mina) kauplema, vaid pöörduti ikka ainult perepea poole  - Boss, need a ride? Lõpuks tuli nurga tagant meie mees. Tegemist oli inglise keelt rääkiva mehega, kelle töö oligi meiega paar lauset vestelda ja siis autosse panna, kus juht enam sõnakestki ei rääkinud. Mees ise, küsis kust me tuleme. Kui kuulis, et Euroopast siis järeldas, et räägime kas Itaalia või Hispaania keelt. Ja kui neid kummatki ei räägi, siis jääb üle veel ainult Rooma keelt.

Autosõit läbi Lomboki oli jälle põnev. Nägime muidugi kuulsaid riisipõlde, hulganisti mosheesid (kui Bali on enamuses Hindu siis Lombok on enamuses Islami usku) ja viimane ots sõidust oli mööda looklevat rannikuäärt. See ots meenutas mulle ilusat Lõuna-Itaalia Amalfi rannikuäärset teed. Kuid kui päike loojus siis pimedas ajas see looklev rada iiveldama. Lõpuks jõudsime pimedasse parklasse. Kusagilt hüppasid välja 5 poissi/meest (väga raske vanust ennustada, ühte taksojuhti juba solvasin pakkudes, et ta on 30 kuigi lähenes 40'le). Meid juhatati lagnunenud paadisillale, kus olid veel kümmekond mees kala püüdmas või niisama mehiselt tähistaevast imetlemas.  Hüppasime mootorpaati ja sõit Gili Trawangani poole võiski alata! Kõigepealt aga viskasime kellegi veel teise paadi peale, kus ta vist elab.

 Jõudsime ainult natuke maad sõita kui paat seiskus, kolm meest paadis hakkasid kõik nihelema ja juhtmeid kruttima. Natuke sõitis ja siis jälle juksis. Nii mitu korda. Tundus juba, et see nö 15minuti sõit võib pikale venida. Probleem lihtne - bensiin otsas! Nii me seal passisime pimedas mere peal koos kolme kohalikuga. Kauguses helendasid kolm laiku - Gili saared.  Õnneks piisas bensiinipaagi külili pööramisest ja mootor hakkas viimseid bensiinitilkasid kasutades tööle. 

Gilil olid meile vastu tulnud 3 hotellitöötajat, kes meilt kotit võtsid ja hotelli viisid. Hotelli kohta veel niipalju, et töötajad ikka järjest meeldivalt üllatavad - neile jäävad nimed kohe meelde. Markole muidugi lisati veel Mr. ette. Meid vaadates tekkis neil muidugi ka kohe küsimus. Kui üks on naine siis, kes on see teine? Ainult õde tuli veel kõne alla. Lõpuks otsustati, et me Liisiga kaksikud ja nimi on sama pantud mugavusest, et oleks hea kutsuda.

Gilil ongi transpordivahendiks, kas jalgratas või siis see armetu ja kurbliku välimusega hobukaarik

Kirjeldan nüüd natuke saart ennast - kolmest Gili saarest on Gili Trawangan Lombokist kõige kaugemal ja enamasti kutsutakse seda peosaareks. Saar ise on suht pisike. Wikiväidetavalt 800 elanikuga ka rattaga saab kuskil 2 tunniga tiiru peale teha (arvestades ka paari joogi peatust ja seda, et pool saart on liivane tee, kus peab ratast lükkama). See sama pool saarest on suhteliselt maha jäetud - üksikud uhked ekskusiivsed hotellid, muud midagi. Teine pool saarest on noortele - trobikond hotelle, klubisid, rannabaare ja restorane. Saare külastajad tundusid enamuses olevat kas keskoolilõpetanud gapyear'lased (nägin kellelgi tatoveeringut '94) või sukeldujad. 

Pikkad pulstunud juuksepahmakad - tüüpilised Gili külastajad

Mõtlesime, et teeme saarele tiiru peale. Liisi tuttavatest oli keegi kirjeldanud, et rattaga saab saarele vähem kui tunniga tiiru peale teha. Peale 20minutit lõppes tee ja algas liivarand. Minusugustel ei õnnestu liivas sõita. Peab lükkama. Marko oli jalanõud koju jätnud ja pidi jutkui kuumadel sütel kõndima, sest liiv oli päikesest nii kuumaks köetud. Kusagil küsisime - palju veel enne kui normaalne tee jälle pihta hakkab - vastati 15 minutit. tegelikult oli 45 minutit ;) Aga ikkagi soovitaksin kõigile! Niimoodi sai hea arusaama saare suuruse kohta ja nägi erinevad kohad ja rannad ära. Näiteks avastasime, et rand ongi kõige ilusam seal, kus meie pesitsesime. Enamus rannajoont oli küll ilus vaadata aga korallkiviklibu oli jalale ikkagi vaenulik (eriti Marko põlenud taldadele).

Liivarand oli imeilus. Isiklikult pole varem kunagi nii helesinist vett näinud. Nii sooja merevett pole ka varem kogenud. Vesi oli tõesti nii soe, et jahutust enam ei pakkunud. Läbipaistev vesi lasi ka kuhjaga vees ulpivaid millimallikaid imetleda ja neid üksikuid kalu, kes arvasid, et saavad end minu juustesse peita. Merevesi oli nii rahulik, et sain end selili heita ja meritähte mängides pikalt veepeal ulpida.

Märkasime, et inimesed jagunevad kuskil kolme gruppi - äsja saabunud helendavate nahkadega (nagu meie), paar päeva kohal olnud tulipunaseks põlenud tüübid ja siis pikemat puhkust nautivad tumepruunid präänikud. Inimesed rannal ja klubides/baarides olid ka enamasti paljajalu, tüdrukutel pikad pulstus juuksed, meestel lisaks pulstunud juustepahmakale pikk habe nagu Kontiki parvelt. Oli märgata, kellel puhkus on suhteliselt pikk olnud ja oskavad vaba aega mittemillegagi sisustada - visates lutsu..tunnikese?!

Kontiki-parvelt pääsenud kutid viskavad lutsu

Õhtuks olid restoranid pannud püsti suure valiku mereandidega, mida ninaees grillima hakati. Grillitud kalmaar on mul saanud suureks lemmikuks. Tuleb välja, et kalmaar ei olegi alati kumjas nagu tallanahk vaid võib väga maitsev olla.

Näita näpuga ja visatakse grillile

Päikeseloojanguks koguneti saare tippu. Loomulikult oli sinna püsti pandud rannabaar - Sunset view vms.  Päikeseloojang ise küll oli pilvede tõttu kesine, aga kohe kui pimedaks läks lülitati romantilised laternad põlema ja välja ilmus tõrvikutega zongleeriv tantsumees.

Sunset view koht

Samuti oli liival tähistaeva all kino. Patjadel istudes ja kokteili rüübates filmi vaadates lasti kusagil ka ilutulestikku. Õhtul keerati siinseal muusika valjemaks ja noored hakkasid shotte võtma ja ameerikalikke joomamänge mängima (beer pong näiteks). Siidrit kahjuks enamus kohad ei paku, seega kui shotte ei taha ja õlut ei joo oledki sellistest baarides suht kuival. Noori vaadates aga tekkis küsimus - kuidas nad suudavad järgmine päev kuuma päikese käes olla? Tundub, et lihtsalt veeretavad ennast rannaliivale ja siis magavadki seal terve päeva. Ei tiiruta rattaga mööda liivast teed saare ümber.

Järgmine hommik....Kehad liival

Miks ma ütlen noored, nagu ise enam sinna hulka ei kuuluks. Sest selline tunne oligi:) See tunne sai ka kinnitust kui Liisiga märkasime, et rannal jalutasid kaks neidu ja kaks kutti, kes siis vastassooesindajatega juttu tegid. Liikusid ühe päevitajate kamba juurest teise juurde, kuni olid meile nii lähedal, et kuulsime, millest jutt käib. Teemaks oli pühapäevaõhtune pidu. Meid jäeti aga vahele. Ei kutsutud. Mingi skaala järgi me enam sinna sihtgruppi ei kuulunud.

Tagantjärele Tripadvisorist teiste kommentaare lugedes olin shokeeritud kui palju negatiivset kirjutati - liiga lärmakas (esiteks, on igal pool kirjeldatud Trawangani kui peosaart ja tegelikult ikkagi ei tundunud lärmakas), liiga palju prahti (tõsi, siin ja seal tõesti olid prügihunnikud suva kohtades, aga see tundub üldine probleem olevat), vesi on reostatud (Halong bay'l tundus vesi nii räpane, et sisse ei tahaks hüpata, aga Gilil küll vesi must ei tundunud - nii läbipaistev ja helesinine) ja liiga palju austraallaseid (hehee vaesekesed, mis siis konkreetselt nende vastu on?).

Lausa naljakas, kui erinev kogemus ja arvamus võib inimestel olla. Kokkuvõtvalt - mulle Gilil tohutult meeldis ja soovitaksin küll oma tuttavatele. Vastavalt inimesele soovitaksin lihtsalt erinevaid Gili saari - Trawangan pigem noortele ja gruppidele, Gili Air pigem rahulikku, lõõgastavat olemist otsivatele ja peredele. 

Jalavann maailma kalleima hoone katusel

Mitmed tuttavad, kes on Singapuris juba mõnda aega olnud räägivad kui kiirelt see linn muutub. Marina Bay Sands hotell on sellest hea näide - see rajatis avati alles 2010-2011, kuid nüüdseks Singapuri sümbol. Näita hotelli pilti ja kõik teavad, mis riigist jutt. Tegemist on wikiväidetavalt maailma kõige kalleima hoonega, mille ehitamiseks kulus kõigest natuke üle S$8 triljoni.

Kõigepealt aga kirjeldan natukene hotelli ümbrust. Asukoht on veega ümbritsetud. Hotelli taga on suur futuristlik park metallist puudega, mis pimedas värviliselt helendavad. Pargi ühes nurgas on suur kontsertide areena, teises nurgas on kaks hoonet, kuhu sisse on ehitatud mäed ja kosed neile, kes palavuse käes ei taha loodust nautida.

Vaade sõprade hotelliaknast, korrus 33

Kui kunagi käisin sõudmisvõistlusi vaatamas siis leidsin veel ühest parginurgast veepargi lastele. See tundus ka päris mõnus. Tekkis kohe tuju isegi seal vettpritsivate lillede vahele tormata, et põletava päikese eest leevendust saada. (video)

Teisel pool hotelli on suur konverentsikeskus, kasiino ja tohutu ostukeskus, Shoppes. Sisenedes on üks korrus üles poole ja 3 korrust allapoole. Aga hoone ise on väga kõrge - st. tohutu aatrium on kõik väga külmaks köetud. Jääb mulje nagu ongi eesmärk demonstreerida, kuidas kallil maatükil saab ruumiga priisata ja pole mingit probleemi seda kasutut õhuruumi külmana hoida - because we can afford it! Poed on peamiselt Gucci-Prada-Versace klassist koos mõningate eranditega. Alumisel korrusel voolab jõgi, kus saab lasta ennast Veneetsia stiilis gondliga sõidutada. Lisaks jõele ja purskkaevudele on keldrikorrusel ka jääväli uisusõpradele.

Kui hoone ise juba piisavalt tähelepanu ei pälvi siis iga õhtune suur vee- ja valguseshow saab ka nende üksikute tähelepanu, kes ennast Marina piirkonnast kaugele hoidsid. Seda show'd olen ise mitmeid kordi üle lahe vaadanud ja pildistanud.

Shoppes keskusesse oskan ma hästi sisse jalutada. Kui nüüd aga võtta eesmärgiks jõuda ostukeskuse taga olevasse hotelli, siis peab varuma aega. Algab seiklus. On võimalus minna suure kaarega hoone ümbert või siis kannatlikult läbi ostukeskuse otsida korrust, lifte, treppe ja sildu, mis lõpuks ostukesksuse hotelliga ühendavad (mõni sild viib hotellist läbi otse parki nii, et sa ei saa maha astudagi;).

Jaanuaris Kerdi ja Riinuga pargiga tutvumas

Esimene tutvumine hotelliga oli juba teisel nädalal Singapuris kui Kerdi ja Riinuga soovisime hotelli katusele saada, et basseiniäärset vaadet nautida. Vastupidiselt minu töökaaslaste kirjeldustele, kuidas eurooplased saavad ilusasti paludes ikka basseiniäärde, ei õnnestunud meil basseini isegi näha. Alandlikult läksime keldrikorrusele tagasi ja saime 20Sdol pileti eest korrus allpoole. Vaade oli ilus.

Teine võimalus avanes siis kui Liis ja Marko külla tulid. Basseini on ikka tunduvalt lihtsam saada kui kellegil on hotellis tuba! Nii saingi peale tööd sõpradele külla minna ja jalad vette pista. Teised olid juba terve päeva veemõnusid nautinud ja jälginud tipptasemel selfie tehnikaid. Ega siis Marina Bay Sand basseiniala pole niisama kutsutud selfie'de pealinnaks (selgituseks vanematele generatsioonidele - selfie on foto, mille isik on endast ise teinud).

Hoolimata Shoppes ekslemisest jõudsin õnneks piisavalt vara, et näha panoraamvaadet nii päevavalguses kui ka õhtutuledes. Pole viga jah!

Minu kodukant

Olen paar korda maininud, et elan kandis kus on suhteliselt vähe euroopalasi näha ja ükskõik kuhu soovid minna tuleb arvestada kuskil 60 minutise matkaga sihtkohta.

Liisi ja Marko viimasel päeval Singapuris käisime finantspiirkonna lähistel jõe ääres varajast õhtusööki nautimas. Soovisime siis taksoga koju saada - jõuan taksojuhile öelda Upper Bukit Timah ja ta ütleb mulle Sorry, no! ning kihutab minema.

Hehhee, kus ma siis elan, et taksod isegi sinna sõita ei taha?

Väike illustreeriv video ka:
http://9gag.com/gag/a75mKAw

Samas kui mõelda, et Manhattani tüübid viskavad vastavat nalja ka Brooklyni üle - piirkond mis mulle vägagi sümpatiseeris.

Vaade minu aknast

Hei Halong bay!

Töökaaslastelt ja Peetri käest olin kuulnud Halong Bayst head ja paremat. Tekkis isu oma silmaga ka seda maagilist paika vaatama minna. Vaatasin endale siis ühe laevareisi Halong lahele.

Reis algas sellega, et mulle tuli buss hommikul hotelli järele. Laheni oli 4 tundi sõita. Tegelikult on vahemaa ainult 100km aga teeolud on suht kehvad. Aga 4 tundi bussis läksid kiiresti! Napsasin hea koha bussi ette otsa, kus sain jalad pikalt välja sirutades pikutada. Giidi nimi sarnanes häälduselt Hugh’le (viitas ise Hugh Grantile) kuid ta lubas meil ka ennast Mike’ks kutsuda. Mike hakkas kohe hoogsalt jutustama -  kõigepealt tutvustas meile gruppi. Kes kust pärit, kas abielus, vallaline, lastega jne. Kes meil siis grupis olid - vanem briti paar, vanem saksa paar, paar arste Brasiiliast, noor briti paar, 2 prantsuse kutti, 2 neidu romantikareisil Filipiinidelt, kutt Jakartast, briti kutt ja tema sõbranna. Kõiki vallalisi hakkas ta siis kohe omavahel paaritama. Mina nende hulgas. Kõigile paaridele vihjas ta, et Halong Bay on väga viljakas keskkond ja on peaaegu kohustuslik järelkasvu eest hoolitseda. Asja tegi naljakaks see, et Mike üritas väga püüdlikult paari panna ka neid, kes tegelikult vastassoopoolest eriti üldse huvitatud polnud. Tundub, et talle jäi see ainsana märkamatuks.

Mike ise oli hästi entusiastlik ja energiast pakatav noormees. Tema rõõmus olek jättis kohati lausa lapseliku mulje. Mul pole aimugi kui vana ta päriselt olla võis. Teepeal rääkis päris palju – mütoloogiast, Vietnami ajaloost. Tegi ohtralt nalju. Pooltest kahjuks vist ei saanud aksendi tõttu aru. Tegelikult rääkis Mike väga hästi inglise keelt! Järgmine päev vahetus ta teise giidi vastu, kellest enam üldse aru ei saanud (ta ei lasknud ennast sellest aga üldse segada ja tegi kogu aeg mingeid nalju). Ühise joonena oli neil S–häälikuga probleeme. Estonia muutus sujuvalt Etoniaks ja electricity asemel ütles Mike electric city. Tükk aega rääkis, et varem oli Vietnamis ainult kaks elektrijaama ja siis oli electric city’dega probleeme, ning elektrit oli ainult kaheks tunniks päevas vms. See jutt klappis ka minu 20a vanast reisiraamatust loetuga.

Ajaloost rääkis Mike nii palju, et Vietnam ei mõtle enam minevikule, vaid keskendub tulevikule ja üritab kõigiga sõber olla – seal hulgas Prantsusmaaga, USA’ga ja ja ja …no isegi Hiinaga! (kui nad meile just haiget ei taha teha!). Selle jutu lõpetuseks rääkis ta kuidas Hiinas müüakse vietnamlastele mürgitatud kraami. Illustratsiooniks, näitas ta meile fotosid mürgitatud sussidest. Niisiis, saime aru, Mike ei ole Hiina fänn.

Mike lasi meil ka pakkuda mida tähendab Viet-nam (inimesed lõunast), Halong bay (maanduva draakoni laht) ja mitu saart on selles lahes? Viimasele küsimusele õigesti vastanule lubas ta koguni oma rahakoti anda. Keegi karjus 100 – Mike tegi võidukat nägu. Keegi karjus 1969 ja Mike nägu muutus väga murelikuks. Nähh, kuidas sa teadsid?

Sain oma kajuti kätte – täielik romantika pakett. Suur voodi kaetud roosiõitega, vein ja puuviljad..ja juba pool tundi hiljem oli ka aknast müstiline vaade! Kajutis aga väga palju olla ei lastudki. Tundus, et kogu aeg keegi koputas uksele (tegelt oli kajutil lausa uksekell) aeg minna mingile saaarele, koopasse või kanuuga sõitma. Tegevusi jätkus.

Kuigi ilm oli pilves, siis vaade mäe otsast oli ikka maagiline. Kui räägiti koobastest, siis olin ette kujutanud, et on mingi pime auk (nagu need liivakoopad Helme kandis) kuhu korraks sisse piilume ja ettevaatlikult liigume, et pead ära ei lööks. Tegemist oli aga 3 tohutult suure kooparuumiga. Jäi mulje nagu oleks kogu saar seest õõnes olnud. Koopas näitas Mike lasertulega kord siia kord sinna ja lasi meil pakkud – mida miski meenutab. Iga kord järgnes pikk lugu, mis enamasti oli armastusest inimese ja ingli vahel, Vietnami kaitsvast draakonist, draakoni munadest, ükssarvest või kilpkonnast. Peale kõiki lugusid ütles Mike igaks juhuks – noo need on ainult muinaslood, tegelikult draakoneid ja ükssarvi siiski pole olemas. Selge.

Jalad

Saarte vahel olid ulpivad külad  - floating fishing villages. Nagu nimigi vihjab, siis elavad nad peamiselt kalastamisest. Minu pilgu järgi olid mehed külast kadunud (vist siis kalastama) ja majade vahel kalpsasid ainult lapsed ja noored emad. Oma olemuselt meenutasid need külad mulle filmi Moonrise Kingdom – lapsed on kodust põgenenud ja siis ise oma küla rajanud. Majad olid kirevates värvides. Iga maja verandal rippus võrkkiik, siin seal oli mõni kutsa või kiisu ja iga maja ees mõni lapsuke koos noore emmega.  Küla keskel oli mageveepaat – rikkurid – lasid valjult 2013 aasta hitte üle kogu küla ja aknast sisse piiludes oli näha võrkkiik laiekraan teleka ees. Kiigel istusid 3 kuni 4 inimest.

Meie giid oskas rääkida, et külades arsti pole, kooli pole. Kui midagi juhtub siis peab haige orgunnima mandrile ja koolis käivad lapsed ka kusagil kaugemal. Rääkis veel loo juurde, et kuna küla inimesed on nii vaesed, siis lastel polud muud võimalust kooli minekuks kui ujuda! Teine giid rääkis, et koolid on mandril ja lapsed kolivad siis lihtsalt kooli ajaks tädide/onude juurde. Ehk siis, lisaks sellele, et Vietnamlaste häälduse tõttu mõni kord jutust aru ei saanud, ei saanud ka aru, millal nalja tehakse või, millal on tõsi jutt. Näide sellest, et ka teistel oli sama probleem oli lihaga. Nimelt ei julgenud mitu inimest reisil liha süüa, sest olid kuulnud liiga palju koeraliha nalju. Nii palju nalju, et enam ei teadnud, kas oli üldse tegemist naljaga või mitte. Ja kuna ei saanudki kindel olla, mis liha sisse süüakse, siis otsustasid kindla peale minna ja üldse liha vältida.

Ka minul oli valus hetk kui hakkasin mõtlema kõigile neile pisikestele puuridele Hanoi tänavatel, kus kutsad vaevu istuma pääsesid, sest rohkem ruumi polnud. Milleks nad seal puuris istusid? Vist ei taha teada.

Tagasi Halong Bay põliselanike juurde. Niisiis, mehed merel ja naised külas. Naistel oli veel teine tegevus – väikese paadiga kruiisilaevade vahel sõelumine ja snäkkide ning jookide müümine. Nende paatpoodide kaubavalikut vaadates jäi tõesti mulje, et kruiisilaevadel on välja pääsenud suur näljaste turistide kari, kellel jalg ainult siis tatsub kui suu matsub.

Külastasime ka pärlifarmi. Sain teada, et Halong Bay’l kasvatatakse kolme sorti pärleid – sõltuvalt siis karbist kas valge, roosakas või musta värvusega. Samuti suurustes erinevus. Rolli mängib ka aastate arv ja karbi toit. Keskmiselt kasvab üks pärlike 5 aastat!  Pärlipoe välisukse ees oli silt – If don’t buy, you regret. Kõlab nagu ähvardus Godfather filmiseeriast. 

Mingi osa reisist jagunesime – osad läksid väikese paadiga kaugemale. Mina selle grupi hulgas. Sõitsime kaugemale, kus lõpuks ometi oligi meie paat ainuke märk turismist. Lisaks meile vaid mõni üksik ulpiv maja. Need ulpivad majad kulusid hädasti ära, sest ühest saime laenuks suure aerupaadi koos aerutajaga, kes meid rõõmsalt kuuekesi sõidutas. Läksime ühe mäe alt tunnelist läbi ja jõudsime mägise kausi keskmesse. Mäepervel nägime pärdikuid – langureid, kes on kahjuks jõudnud juba punasesse raamatusse. Need tumepruunid, pika saba ja blondi peaga tegelased hüppasid oksalt oksale, nii, et tekkis endalgi isu. Teiste seas oli ka üks pisike oranz, keda kuri emme veel hüppama ei lubanud.

 Paadis oli meie grupiga veel liitunud Liibanoni paar, kes elab Dubais. Giid uuris kõigilt, mis vanuses meie riigis abiellutakse ja kuidas pulmad välja näevad. Karla uuris, kas giidil, endal ka neiu on. Vastuseks tuli kurblikult – Oli. Praegu enam ei ole. No money, no honey.

Õhtusöögil, nagu ka igal teasel söömal, näidati minule kui erandlikule üksikule, koht kätte. Teised kõik olid ju paaris. Seega pidi hoolitsema selle eest, et mõlemad reisi üksikud tegelased vähemalt ühes lauas istuks, nii et kõik paarid saaksid ikka koos püsida.

Teine õhtu olid paadis Ameerika paar (arst ja prokurör), Ameerika ja Briti vanapaaarid, Taiwani paarike, Shveitsi paarike ja Israeli paarike. Eelmine õhtu oli arutatud puhkustest ja mulle jäi kõrvu 12 päeva puhkust aastast, mis tundus kohutav. Nüüd sain Taiwani paarilt teada, et nende riigis alustad 7 päevase puhkusega. Ja 10 aastat hiljem on juba 14 päeva! 28 päeva on ikka päris hea. Olen tänulik.

Giid, Mike, jätkas püüdlikult turistide lõbustamist. Kui olime söömise lõpetanud, seisis ta pea peal. Peale seda, sundis laeva manageri karaoket laulma. Mulle jäi mulje, et too tegelikult nautis seda kohustust vägagi. Hoolimata oma piiratud andest. Karaoke saladus seisnebki vist selles, et tuleb lasta ennast lõdvaks ja lihtsalt karjuda. Vähemalt nii tundus, kuulates meie grupi prantsuse kutti. Nalja sai. Isiklikult sooviksin enne paar korda proovida ja kuulda, mis hääl välja tuleb, enne kui julgen võõraid oma karjumisega õnnistada.

Hommikul 6.30 oli laevapardal TaiChi. Võitluskunts, mis imiteerib linnu ja mao omavahelist võitlust. Sellel hetkel olime oma laevaga suure turismilaevadesupi sees – mõnus oli vaadata, kuidas iga teise laeva pardal olid vähemalt kaks hallipäist neidu hommkuvõimlemist tegemas.