Maitsemeelte ülim proovilepanek

Tutvustan teile kohalikku puuviljade kuningat (King of fruit), mis on ühtlasi ka Singapuri rahvuspuuvili. See puuvili pälvib, kas suurt kiindumust või tekitab täielikku vastikustunnet. Külmaks ei jäta durian küll kedagi, sest lõhn on nii tugev ja maitse väga omapärane. Isegi konsistents on imelik.

Kuju
Kusjuures see puuvili on juba kujult nagu krooniga. Oma kuju ja suuruse tõttu võib metsas jalutades silte näha. Ütleme nii et sellise wrecking ball'ga ei tahaks joostes tõesti pähe saada.

Isegi Singapuri linnapildis ei saa ilma, et üks hiiglaslik duriani maja pilku püüaks. Tegemist on Esplanade - Theatres by the Bay kontserthoonega, mis oma kujult meenutab duriani ja selle järgi vastava hüüdnime saanud.

Lõhn 
Hiinalinnas ringi jalutades tunned aga juba kaugelt, et hakkad Duriani leti lähedale jõudma. Esimene kord ei saa veel arugi, mis kahtlane roiskunud liha lõhn see on. Teine kord juba tead ja tunned selle lõhna ära. Need, kes ei usu kui kohutav see lõhn on võivad vaadata videot. Lõhn on nii tugev, et bussis näed lisaks tavapärastele keelumärkidele - durianiga bussi ei tule! Metroopeatustes sama lugu.

Riin ja Kert rääkisid veel durianist ja eestlastest ühe loo (võimalik, et maja möödudes on lugu minu poolt veidi muudetud..). Nimelt olid Eestlased ostnud proovimiseks kurikuulsa Duriani. Kahjuks ei teadnud nad puuvilja kohta vist midagi, sest puuvili pandi autopagasnikusse ja siis sõideti veel päikese käes ringi. Lõpuks vihjas autost tulev lõhn sellele, et pagasnikusse on peidetud kellegi kõdunev kere. Ei tea mis nägu tehti, kui nad rendiauto tagastasid:)

Konsistents
Seda pole keegi suutnud mulle kirjeldada. Öeldakse ainult, et väga omapärane. Mulle meenutas konistents vähetarretunud kallerdise ja tõsiselt üleküpse mango segu. Silmale tundub tugev tükk, aga kui proovida sõrmedega tükki murda siis kõik laguneb. Ei kujuta ette kuidas neil õnnestub see lagunev vili koorest eemdalda - kui durian avada siis sees on sektorites vili. Keegi kirjeldas, et see lihtsalt ühe osava liigutusega kuktatakse seal välja. 

Maitse
Jälle kirjeldamatu. Ainult üks asi on kindel - väga tugev maitse, mis pärast veel mõnda aega süveneb ja elab oma elu. Kunagi töökaaslastega durianist rääkides, läksid kõigil silmad särama, sest nemad kõik jumaldavad duriani. Elavalt hakati arutama, kust ja millal saab kõige paremat sorti. Jah, neid on erinevaid sorte - mõni olevat pigem mõru ja teine pigem magus.

Mingi hetk tekkis tööjuures võimalus duriani süüa. Pole aimugi, kuidas keegi julges tuua kontorisse suupisteks puuvilja, mis pooltel tekitab teatud vastiku refleksi. Igatahes, mina polnud veel proovinud ja läksin heas usus juhendajaga köögi poole. Läbi klaasist ukse nägin, kuidas trobikond elevil kohalikke juba ootasid. Tekkis tunne, et oodatakse tohutut freakshow'd - eurooplane proovib duriani! Õnneks jõudis keegi pahaaimamatult just enne minu kööki jõudmist viimase tüki suhu pista.

Olles nüüd proovinud. Mulle meenutas maitse natuke nagu mangot (mitu päeva oli mangoisu kadunud) ja muidu lihtsalt võrdleks maitset roiskunud liha/piim/munadega. No igatahes roiskunud!
(video minu prooviampsust)

Kui töökaaslane meie durianiproovimise pilte nägi imestas ta, miks meil plastikkindad käes olid. Minu arust ei ole siin küll midagi imestada. Kes tahaks, et ta näpud pärast duriani järele lõhnaksid? Tuleb välja, et selliseid inimesi on, nende hulgas minu töökaaslane, kes lausa naudivad seda huvitavat aroomi. Näppe nuusutades saab veel tükk aega maitseelamust meenutada.

Mind aga lohutati, et duriani hindamiseks kulubki aega. See maitse hakkab meeldima alles pika proovimise peale.

Peab ikka tõsine tahtmine olema...