Tuhande templi saar

Balil ehk jumalate saarel on ka teine hüüdnimi - tuhande templi saar. Ütleks, et see viimane hüüdnimi on vägagi petlik, sest saarel on kordades rohkem templeid. Keegi lausa pakkus, et 20 000! Mõni teine jälle naljatab, et templeid olla lausa rohkem kui kodusid. Sellel võib isegi oma tõepõhi all olla - arvestades, et iga majapidamise (compound) juures on nö oma palvekoda või tempel (Puras), millele lisaks on veel avalikud templid.

Näinud olen küll kõvasti rohkem templeid (20 000st oleks ka raske mööda vaadata), aga tutvustan teile alustuseks kolme.

Tanah Lot (Land in the sea) tempel meres, kuhu pääseb vaid mõõna ajal. Minul isiklikult oli templi juures kogu aeg väike hirm, et millal ja kui kiiresti vesi tõusma hakkab. Mingi naine karjus aegajalt ruuporist mulle arusaamatuks jäänud keeles midagi. Mõtlesin, kas hoiatab omasid?

Saare all nurgas oli pikk saba. Instinkti järgides jäime sabasse, et lasta ka endale riisiterad otsaette panna. Alguses arvasime, et sealt pääseb templisse, kuid tegelikult sai ennast püha veega kasta ja lasta õnnistada. Mina pabistasin, et meiesuguste paganate peale püha vett ei raisata. Selgus, et seni kuni raha näpu vahel, võetakse sõbralikult vastu. Protseduur ise toimus kahjuks väga kiiresti. Millegagi vehiti pea kohal ja samal ajal kui ma raha korvi panin olid riisiterad juba laubal ja lill kõrva taga. Vähemalt saime vastuse painavale küsimusele - millega riis otsaette kleebitakse? Piisab tõesti vaid samast õnnistavast allikaveest, millega seal ennast kasta sai.

Õnneks olin varem mitmelt inimeselt kuulnud, et selle templi juures on paks rahvamass. Seega polnud see suureks üllatuseks. Kui nüüd meenutada, siis oligi Tanah Lot templi juures vist kõige suurem turistide hulk, mida Balil kogesin. Sellele vihjas ka suur turg, mis oli templi ja piletivärava vahel. Nimelt pidi peale pileti ostmist veel pikka maa läbi müügilettide jalutama enne kui tempel üldse paistma hakkas.

Taman Ayun (beautiful garden) kuulub samuti Bali ilusamate templite hulka. Meelde jääb see tempel oma tornikestega, mis nagu matrjoshka nukud suurusejärjekorras reas seisavad. Tornikeste juurde aga kõiki ei lasta ja iga päev sinna ei pääsegi - see pühamaa on ainult oluliste tseremooniate jaoks. Meil muidugi õnnestus ka ühte neist pealt näha. Kui aus olla, siis tegelikult muud ei näinudki kui gruppi inimesi valgetes riietes, kes tornikeste vahel varjus istusid ja teine grupp, kes suurte (pikniku?)kottidega peapeal veel juurde tulid.

Ulun Danu Beratan (beginning of the lake, head of the lake) tempel Beratan järves. Sattusime sinna just enne vihma. Tumedad vihmapilved tegi veetempli tausta veel eriti müstiliseks. Jälle ümbritses templit suhteliselt suur rahvamass. Kui ma Liisile näitasin nunnusid indo kaksikuid ja Liis neist pilti hakkas tegema, siis selle peale lükkas vanaema uhkelt oma lapselapsed meile kaissu ja kukkus meist rõõmsalt pilte tegema. Lapsed ise nii õnnelikud ei olnud. Kaksikutega see fotosessioon ei piirdunud. Kui teised nägid, et meiega saab pilti teha, siis tuli veel mitu peret juurde poseerima.

Siia nimekirja ehk lisandub veel Uluwatu tempel, mis asub mere ääres kalju peal.

Templite juures on siin-seal altarid, kuhu lisatakse annetusi. Balil on kombeks panna punutud korvikesi koos riisi, küpsiste, lilleõite ja viirukiga. Enamasti paistab altar ise vaevu välja kuhja korvikeste alt. Mõningate templite juures jäi lausa mulje nagu oleks prügihunnik altari ümber. Neid korvikesi ei kasutata mitte ainult templite juures, vaid iga maja, poe ja restorani juures on korvike ukse ees (ma ei loe enam kordi, kus olen kogemata peale astunud). Päeva jooksul lisatakse veel mitu korda uus. Viiruki lõhnal ei ole lõppu! Mulle on see isegi juba natuke meeldima hakanud. Või siis ütleme, et vähemalt vastumeelne enam ei ole (kodus on rõdul istudes ka alati tunda).