Hei Halong bay!

Töökaaslastelt ja Peetri käest olin kuulnud Halong Bayst head ja paremat. Tekkis isu oma silmaga ka seda maagilist paika vaatama minna. Vaatasin endale siis ühe laevareisi Halong lahele.

Reis algas sellega, et mulle tuli buss hommikul hotelli järele. Laheni oli 4 tundi sõita. Tegelikult on vahemaa ainult 100km aga teeolud on suht kehvad. Aga 4 tundi bussis läksid kiiresti! Napsasin hea koha bussi ette otsa, kus sain jalad pikalt välja sirutades pikutada. Giidi nimi sarnanes häälduselt Hugh’le (viitas ise Hugh Grantile) kuid ta lubas meil ka ennast Mike’ks kutsuda. Mike hakkas kohe hoogsalt jutustama -  kõigepealt tutvustas meile gruppi. Kes kust pärit, kas abielus, vallaline, lastega jne. Kes meil siis grupis olid - vanem briti paar, vanem saksa paar, paar arste Brasiiliast, noor briti paar, 2 prantsuse kutti, 2 neidu romantikareisil Filipiinidelt, kutt Jakartast, briti kutt ja tema sõbranna. Kõiki vallalisi hakkas ta siis kohe omavahel paaritama. Mina nende hulgas. Kõigile paaridele vihjas ta, et Halong Bay on väga viljakas keskkond ja on peaaegu kohustuslik järelkasvu eest hoolitseda. Asja tegi naljakaks see, et Mike üritas väga püüdlikult paari panna ka neid, kes tegelikult vastassoopoolest eriti üldse huvitatud polnud. Tundub, et talle jäi see ainsana märkamatuks.

Mike ise oli hästi entusiastlik ja energiast pakatav noormees. Tema rõõmus olek jättis kohati lausa lapseliku mulje. Mul pole aimugi kui vana ta päriselt olla võis. Teepeal rääkis päris palju – mütoloogiast, Vietnami ajaloost. Tegi ohtralt nalju. Pooltest kahjuks vist ei saanud aksendi tõttu aru. Tegelikult rääkis Mike väga hästi inglise keelt! Järgmine päev vahetus ta teise giidi vastu, kellest enam üldse aru ei saanud (ta ei lasknud ennast sellest aga üldse segada ja tegi kogu aeg mingeid nalju). Ühise joonena oli neil S–häälikuga probleeme. Estonia muutus sujuvalt Etoniaks ja electricity asemel ütles Mike electric city. Tükk aega rääkis, et varem oli Vietnamis ainult kaks elektrijaama ja siis oli electric city’dega probleeme, ning elektrit oli ainult kaheks tunniks päevas vms. See jutt klappis ka minu 20a vanast reisiraamatust loetuga.

Ajaloost rääkis Mike nii palju, et Vietnam ei mõtle enam minevikule, vaid keskendub tulevikule ja üritab kõigiga sõber olla – seal hulgas Prantsusmaaga, USA’ga ja ja ja …no isegi Hiinaga! (kui nad meile just haiget ei taha teha!). Selle jutu lõpetuseks rääkis ta kuidas Hiinas müüakse vietnamlastele mürgitatud kraami. Illustratsiooniks, näitas ta meile fotosid mürgitatud sussidest. Niisiis, saime aru, Mike ei ole Hiina fänn.

Mike lasi meil ka pakkuda mida tähendab Viet-nam (inimesed lõunast), Halong bay (maanduva draakoni laht) ja mitu saart on selles lahes? Viimasele küsimusele õigesti vastanule lubas ta koguni oma rahakoti anda. Keegi karjus 100 – Mike tegi võidukat nägu. Keegi karjus 1969 ja Mike nägu muutus väga murelikuks. Nähh, kuidas sa teadsid?

Sain oma kajuti kätte – täielik romantika pakett. Suur voodi kaetud roosiõitega, vein ja puuviljad..ja juba pool tundi hiljem oli ka aknast müstiline vaade! Kajutis aga väga palju olla ei lastudki. Tundus, et kogu aeg keegi koputas uksele (tegelt oli kajutil lausa uksekell) aeg minna mingile saaarele, koopasse või kanuuga sõitma. Tegevusi jätkus.

Kuigi ilm oli pilves, siis vaade mäe otsast oli ikka maagiline. Kui räägiti koobastest, siis olin ette kujutanud, et on mingi pime auk (nagu need liivakoopad Helme kandis) kuhu korraks sisse piilume ja ettevaatlikult liigume, et pead ära ei lööks. Tegemist oli aga 3 tohutult suure kooparuumiga. Jäi mulje nagu oleks kogu saar seest õõnes olnud. Koopas näitas Mike lasertulega kord siia kord sinna ja lasi meil pakkud – mida miski meenutab. Iga kord järgnes pikk lugu, mis enamasti oli armastusest inimese ja ingli vahel, Vietnami kaitsvast draakonist, draakoni munadest, ükssarvest või kilpkonnast. Peale kõiki lugusid ütles Mike igaks juhuks – noo need on ainult muinaslood, tegelikult draakoneid ja ükssarvi siiski pole olemas. Selge.

Jalad

Saarte vahel olid ulpivad külad  - floating fishing villages. Nagu nimigi vihjab, siis elavad nad peamiselt kalastamisest. Minu pilgu järgi olid mehed külast kadunud (vist siis kalastama) ja majade vahel kalpsasid ainult lapsed ja noored emad. Oma olemuselt meenutasid need külad mulle filmi Moonrise Kingdom – lapsed on kodust põgenenud ja siis ise oma küla rajanud. Majad olid kirevates värvides. Iga maja verandal rippus võrkkiik, siin seal oli mõni kutsa või kiisu ja iga maja ees mõni lapsuke koos noore emmega.  Küla keskel oli mageveepaat – rikkurid – lasid valjult 2013 aasta hitte üle kogu küla ja aknast sisse piiludes oli näha võrkkiik laiekraan teleka ees. Kiigel istusid 3 kuni 4 inimest.

Meie giid oskas rääkida, et külades arsti pole, kooli pole. Kui midagi juhtub siis peab haige orgunnima mandrile ja koolis käivad lapsed ka kusagil kaugemal. Rääkis veel loo juurde, et kuna küla inimesed on nii vaesed, siis lastel polud muud võimalust kooli minekuks kui ujuda! Teine giid rääkis, et koolid on mandril ja lapsed kolivad siis lihtsalt kooli ajaks tädide/onude juurde. Ehk siis, lisaks sellele, et Vietnamlaste häälduse tõttu mõni kord jutust aru ei saanud, ei saanud ka aru, millal nalja tehakse või, millal on tõsi jutt. Näide sellest, et ka teistel oli sama probleem oli lihaga. Nimelt ei julgenud mitu inimest reisil liha süüa, sest olid kuulnud liiga palju koeraliha nalju. Nii palju nalju, et enam ei teadnud, kas oli üldse tegemist naljaga või mitte. Ja kuna ei saanudki kindel olla, mis liha sisse süüakse, siis otsustasid kindla peale minna ja üldse liha vältida.

Ka minul oli valus hetk kui hakkasin mõtlema kõigile neile pisikestele puuridele Hanoi tänavatel, kus kutsad vaevu istuma pääsesid, sest rohkem ruumi polnud. Milleks nad seal puuris istusid? Vist ei taha teada.

Tagasi Halong Bay põliselanike juurde. Niisiis, mehed merel ja naised külas. Naistel oli veel teine tegevus – väikese paadiga kruiisilaevade vahel sõelumine ja snäkkide ning jookide müümine. Nende paatpoodide kaubavalikut vaadates jäi tõesti mulje, et kruiisilaevadel on välja pääsenud suur näljaste turistide kari, kellel jalg ainult siis tatsub kui suu matsub.

Külastasime ka pärlifarmi. Sain teada, et Halong Bay’l kasvatatakse kolme sorti pärleid – sõltuvalt siis karbist kas valge, roosakas või musta värvusega. Samuti suurustes erinevus. Rolli mängib ka aastate arv ja karbi toit. Keskmiselt kasvab üks pärlike 5 aastat!  Pärlipoe välisukse ees oli silt – If don’t buy, you regret. Kõlab nagu ähvardus Godfather filmiseeriast. 

Mingi osa reisist jagunesime – osad läksid väikese paadiga kaugemale. Mina selle grupi hulgas. Sõitsime kaugemale, kus lõpuks ometi oligi meie paat ainuke märk turismist. Lisaks meile vaid mõni üksik ulpiv maja. Need ulpivad majad kulusid hädasti ära, sest ühest saime laenuks suure aerupaadi koos aerutajaga, kes meid rõõmsalt kuuekesi sõidutas. Läksime ühe mäe alt tunnelist läbi ja jõudsime mägise kausi keskmesse. Mäepervel nägime pärdikuid – langureid, kes on kahjuks jõudnud juba punasesse raamatusse. Need tumepruunid, pika saba ja blondi peaga tegelased hüppasid oksalt oksale, nii, et tekkis endalgi isu. Teiste seas oli ka üks pisike oranz, keda kuri emme veel hüppama ei lubanud.

 Paadis oli meie grupiga veel liitunud Liibanoni paar, kes elab Dubais. Giid uuris kõigilt, mis vanuses meie riigis abiellutakse ja kuidas pulmad välja näevad. Karla uuris, kas giidil, endal ka neiu on. Vastuseks tuli kurblikult – Oli. Praegu enam ei ole. No money, no honey.

Õhtusöögil, nagu ka igal teasel söömal, näidati minule kui erandlikule üksikule, koht kätte. Teised kõik olid ju paaris. Seega pidi hoolitsema selle eest, et mõlemad reisi üksikud tegelased vähemalt ühes lauas istuks, nii et kõik paarid saaksid ikka koos püsida.

Teine õhtu olid paadis Ameerika paar (arst ja prokurör), Ameerika ja Briti vanapaaarid, Taiwani paarike, Shveitsi paarike ja Israeli paarike. Eelmine õhtu oli arutatud puhkustest ja mulle jäi kõrvu 12 päeva puhkust aastast, mis tundus kohutav. Nüüd sain Taiwani paarilt teada, et nende riigis alustad 7 päevase puhkusega. Ja 10 aastat hiljem on juba 14 päeva! 28 päeva on ikka päris hea. Olen tänulik.

Giid, Mike, jätkas püüdlikult turistide lõbustamist. Kui olime söömise lõpetanud, seisis ta pea peal. Peale seda, sundis laeva manageri karaoket laulma. Mulle jäi mulje, et too tegelikult nautis seda kohustust vägagi. Hoolimata oma piiratud andest. Karaoke saladus seisnebki vist selles, et tuleb lasta ennast lõdvaks ja lihtsalt karjuda. Vähemalt nii tundus, kuulates meie grupi prantsuse kutti. Nalja sai. Isiklikult sooviksin enne paar korda proovida ja kuulda, mis hääl välja tuleb, enne kui julgen võõraid oma karjumisega õnnistada.

Hommikul 6.30 oli laevapardal TaiChi. Võitluskunts, mis imiteerib linnu ja mao omavahelist võitlust. Sellel hetkel olime oma laevaga suure turismilaevadesupi sees – mõnus oli vaadata, kuidas iga teise laeva pardal olid vähemalt kaks hallipäist neidu hommkuvõimlemist tegemas.