Gili Gili

Liisi ja Markoga käisime Gilil. Olime läbi tuttava tuttava kuulnud, et tegemist on pisikeste saartega Bali lähistel uskumatult ilusa rannaga ja helesinise veega. Hotelle otsides saime ka natuke aimu, mis võivad peamised muretekitajad olla. Näiteks peaks arvestama, et netti ja sooja vett ei ole, aga see-eest on sääsed ja elektrikatkestused. Sääski nagu ei mäletagi ja nett oli ka ok, aga kõik muu pidas paika.

Minu jaoks SEE ongi Gili! (tegemist siis Gili Trawangeriga ja värve pole muudetud)

Peale hotelli reserveerimist avastasime, et paadiühendus Balilt Gili saartele toimub ainult ennelõunal. Meie lend saabus aga pealelõunal. Seega läks käiku plaan B - Pakuti, et lendaks Balilt Lombokile ja sealt viiakse meid autoga sadamasse, kust saab 15 minutiga Gilile.

Lendasime pisikese lennukiga Balilt Lombokile. Algselt tundusid 2 tundi Bali lennnujaamas üleliigsed aga üllatavad lisa turvakontrollid ja järjekordsed lennujaamamaksuputkad võtsid kõik oma aja, ning jõudsimegi last call'ga lennukile. Lomboki lennujaamas pidi meid autojuht nimesildiga ootama. Enne aga jõudis kari töönäljas autojuhte Marko ümber kauplema hakata. Loomulikult keegi ei hakanud meiega (Liis ja mina) kauplema, vaid pöörduti ikka ainult perepea poole  - Boss, need a ride? Lõpuks tuli nurga tagant meie mees. Tegemist oli inglise keelt rääkiva mehega, kelle töö oligi meiega paar lauset vestelda ja siis autosse panna, kus juht enam sõnakestki ei rääkinud. Mees ise, küsis kust me tuleme. Kui kuulis, et Euroopast siis järeldas, et räägime kas Itaalia või Hispaania keelt. Ja kui neid kummatki ei räägi, siis jääb üle veel ainult Rooma keelt.

Autosõit läbi Lomboki oli jälle põnev. Nägime muidugi kuulsaid riisipõlde, hulganisti mosheesid (kui Bali on enamuses Hindu siis Lombok on enamuses Islami usku) ja viimane ots sõidust oli mööda looklevat rannikuäärt. See ots meenutas mulle ilusat Lõuna-Itaalia Amalfi rannikuäärset teed. Kuid kui päike loojus siis pimedas ajas see looklev rada iiveldama. Lõpuks jõudsime pimedasse parklasse. Kusagilt hüppasid välja 5 poissi/meest (väga raske vanust ennustada, ühte taksojuhti juba solvasin pakkudes, et ta on 30 kuigi lähenes 40'le). Meid juhatati lagnunenud paadisillale, kus olid veel kümmekond mees kala püüdmas või niisama mehiselt tähistaevast imetlemas.  Hüppasime mootorpaati ja sõit Gili Trawangani poole võiski alata! Kõigepealt aga viskasime kellegi veel teise paadi peale, kus ta vist elab.

 Jõudsime ainult natuke maad sõita kui paat seiskus, kolm meest paadis hakkasid kõik nihelema ja juhtmeid kruttima. Natuke sõitis ja siis jälle juksis. Nii mitu korda. Tundus juba, et see nö 15minuti sõit võib pikale venida. Probleem lihtne - bensiin otsas! Nii me seal passisime pimedas mere peal koos kolme kohalikuga. Kauguses helendasid kolm laiku - Gili saared.  Õnneks piisas bensiinipaagi külili pööramisest ja mootor hakkas viimseid bensiinitilkasid kasutades tööle. 

Gilil olid meile vastu tulnud 3 hotellitöötajat, kes meilt kotit võtsid ja hotelli viisid. Hotelli kohta veel niipalju, et töötajad ikka järjest meeldivalt üllatavad - neile jäävad nimed kohe meelde. Markole muidugi lisati veel Mr. ette. Meid vaadates tekkis neil muidugi ka kohe küsimus. Kui üks on naine siis, kes on see teine? Ainult õde tuli veel kõne alla. Lõpuks otsustati, et me Liisiga kaksikud ja nimi on sama pantud mugavusest, et oleks hea kutsuda.

Gilil ongi transpordivahendiks, kas jalgratas või siis see armetu ja kurbliku välimusega hobukaarik

Kirjeldan nüüd natuke saart ennast - kolmest Gili saarest on Gili Trawangan Lombokist kõige kaugemal ja enamasti kutsutakse seda peosaareks. Saar ise on suht pisike. Wikiväidetavalt 800 elanikuga ka rattaga saab kuskil 2 tunniga tiiru peale teha (arvestades ka paari joogi peatust ja seda, et pool saart on liivane tee, kus peab ratast lükkama). See sama pool saarest on suhteliselt maha jäetud - üksikud uhked ekskusiivsed hotellid, muud midagi. Teine pool saarest on noortele - trobikond hotelle, klubisid, rannabaare ja restorane. Saare külastajad tundusid enamuses olevat kas keskoolilõpetanud gapyear'lased (nägin kellelgi tatoveeringut '94) või sukeldujad. 

Pikkad pulstunud juuksepahmakad - tüüpilised Gili külastajad

Mõtlesime, et teeme saarele tiiru peale. Liisi tuttavatest oli keegi kirjeldanud, et rattaga saab saarele vähem kui tunniga tiiru peale teha. Peale 20minutit lõppes tee ja algas liivarand. Minusugustel ei õnnestu liivas sõita. Peab lükkama. Marko oli jalanõud koju jätnud ja pidi jutkui kuumadel sütel kõndima, sest liiv oli päikesest nii kuumaks köetud. Kusagil küsisime - palju veel enne kui normaalne tee jälle pihta hakkab - vastati 15 minutit. tegelikult oli 45 minutit ;) Aga ikkagi soovitaksin kõigile! Niimoodi sai hea arusaama saare suuruse kohta ja nägi erinevad kohad ja rannad ära. Näiteks avastasime, et rand ongi kõige ilusam seal, kus meie pesitsesime. Enamus rannajoont oli küll ilus vaadata aga korallkiviklibu oli jalale ikkagi vaenulik (eriti Marko põlenud taldadele).

Liivarand oli imeilus. Isiklikult pole varem kunagi nii helesinist vett näinud. Nii sooja merevett pole ka varem kogenud. Vesi oli tõesti nii soe, et jahutust enam ei pakkunud. Läbipaistev vesi lasi ka kuhjaga vees ulpivaid millimallikaid imetleda ja neid üksikuid kalu, kes arvasid, et saavad end minu juustesse peita. Merevesi oli nii rahulik, et sain end selili heita ja meritähte mängides pikalt veepeal ulpida.

Märkasime, et inimesed jagunevad kuskil kolme gruppi - äsja saabunud helendavate nahkadega (nagu meie), paar päeva kohal olnud tulipunaseks põlenud tüübid ja siis pikemat puhkust nautivad tumepruunid präänikud. Inimesed rannal ja klubides/baarides olid ka enamasti paljajalu, tüdrukutel pikad pulstus juuksed, meestel lisaks pulstunud juustepahmakale pikk habe nagu Kontiki parvelt. Oli märgata, kellel puhkus on suhteliselt pikk olnud ja oskavad vaba aega mittemillegagi sisustada - visates lutsu..tunnikese?!

Kontiki-parvelt pääsenud kutid viskavad lutsu

Õhtuks olid restoranid pannud püsti suure valiku mereandidega, mida ninaees grillima hakati. Grillitud kalmaar on mul saanud suureks lemmikuks. Tuleb välja, et kalmaar ei olegi alati kumjas nagu tallanahk vaid võib väga maitsev olla.

Näita näpuga ja visatakse grillile

Päikeseloojanguks koguneti saare tippu. Loomulikult oli sinna püsti pandud rannabaar - Sunset view vms.  Päikeseloojang ise küll oli pilvede tõttu kesine, aga kohe kui pimedaks läks lülitati romantilised laternad põlema ja välja ilmus tõrvikutega zongleeriv tantsumees.

Sunset view koht

Samuti oli liival tähistaeva all kino. Patjadel istudes ja kokteili rüübates filmi vaadates lasti kusagil ka ilutulestikku. Õhtul keerati siinseal muusika valjemaks ja noored hakkasid shotte võtma ja ameerikalikke joomamänge mängima (beer pong näiteks). Siidrit kahjuks enamus kohad ei paku, seega kui shotte ei taha ja õlut ei joo oledki sellistest baarides suht kuival. Noori vaadates aga tekkis küsimus - kuidas nad suudavad järgmine päev kuuma päikese käes olla? Tundub, et lihtsalt veeretavad ennast rannaliivale ja siis magavadki seal terve päeva. Ei tiiruta rattaga mööda liivast teed saare ümber.

Järgmine hommik....Kehad liival

Miks ma ütlen noored, nagu ise enam sinna hulka ei kuuluks. Sest selline tunne oligi:) See tunne sai ka kinnitust kui Liisiga märkasime, et rannal jalutasid kaks neidu ja kaks kutti, kes siis vastassooesindajatega juttu tegid. Liikusid ühe päevitajate kamba juurest teise juurde, kuni olid meile nii lähedal, et kuulsime, millest jutt käib. Teemaks oli pühapäevaõhtune pidu. Meid jäeti aga vahele. Ei kutsutud. Mingi skaala järgi me enam sinna sihtgruppi ei kuulunud.

Tagantjärele Tripadvisorist teiste kommentaare lugedes olin shokeeritud kui palju negatiivset kirjutati - liiga lärmakas (esiteks, on igal pool kirjeldatud Trawangani kui peosaart ja tegelikult ikkagi ei tundunud lärmakas), liiga palju prahti (tõsi, siin ja seal tõesti olid prügihunnikud suva kohtades, aga see tundub üldine probleem olevat), vesi on reostatud (Halong bay'l tundus vesi nii räpane, et sisse ei tahaks hüpata, aga Gilil küll vesi must ei tundunud - nii läbipaistev ja helesinine) ja liiga palju austraallaseid (hehee vaesekesed, mis siis konkreetselt nende vastu on?).

Lausa naljakas, kui erinev kogemus ja arvamus võib inimestel olla. Kokkuvõtvalt - mulle Gilil tohutult meeldis ja soovitaksin küll oma tuttavatele. Vastavalt inimesele soovitaksin lihtsalt erinevaid Gili saari - Trawangan pigem noortele ja gruppidele, Gili Air pigem rahulikku, lõõgastavat olemist otsivatele ja peredele.