Talverõõmud troopikas

Üks pühapäevahommik sain töökaaslaselt sõnumi - kutse uisutama. Random yeah, but hei why not?
Kuskil 5.30-6 vahel paluti kohal olla. Kuskil 6 paiku olingi kohal. Läksin kohe sisse. Piletit ostes küsiti, kas uisud on - tuleb võtta, kindad on -  ei ole. Selle peale löödi kohe mikihiiire kindad ka hinnale otsa, sest kellegi käed ei tohiks puutuda kokku sellise asjaga nagu jää.

Kohe sisse jõudes kippus nina vesiseks. Läksin panin ruttu sukad jalga. Sukad, mida polnud kuu aega kapist välja võtnud, leidsid lõpuks jälle kasutust. Siin olen iga päev ikka lühikeste pükste või seelikuga ringi käinud.

 Koperdasin rajale. Vaatasin ringi. Ühtegi tuttavat nägu ei näinud. Tiirutasin mingi 20 minutit ringi romantilise muusika saatel. Siis panin kindad kätte ja lasin endast pilti teha:) Lõpuks paistis platsi ääres ka töökaaslane. Neid ei lubatud enam sisse, kuna platsil oli juba liialt inimesi. Seega otsustasid nad hoopis sööma minna ja siis hoopis bowligut mängima. Uisutasin veel 20 minutit ja läksimegi bowlingusse.

Grupis olid siis töökaaslased Abeen ja Saloni (kellel oli sünnipäev), Saloni õde, kaks "kohalikku" nagu mulle tutvustati. Abeen on pärit Omaanist, Saloni on vist Taist ja nad kohtusid Indias õppides. Nüüd on neil õnnestunud juba 7 aastat koos õppida ja samas kohas töötada.

Abeen on väga põnev kuju. Väidetavalt pärit Omaani tähtsast perest. Isal on neli naist ja 28 last. Kuulan huviga tema endise elu kirjeldust.

Saloni õde (18 aastane, äsja alustas Singapuris ülikoolis) rääkis, et tema ühikas jäi keegi kanepiga vahele ja saadeti riigist välja. Aga surmanuhtlus või vähemalt avalik nüpeldamine? Tundub, et asi polegi nii hull kui ma arvasin.

Uisutamine Singapuris - poleks kunagi osanud aimata.