Riina ja Ewald olid külas täpselt kaks nädalavahetust. See tähendas, et pidi kohe järgmisel hommikul peale nende saabumist bussile hüppama ja Malacca poole kihutama. Kõlas küll väsitavalt aga Ewald ja Riina jäid entusiastlikult nõusse ja ostsin piletid kiirelt ära.
Buss pidi väljuma Tekstiilikeskusest. Taksojuhi reaktsioonist võis küll karta, et õigesse kohta me ei jõua. Kusjuures, seni olen täpselt samasugust "pole hella aimugi, kuhu minna" reaktsiooni saanud iga kord kui taksosse hüppan. Mõnikord peab taksojuht veel paari kolleegiga nõu, teine kord kurdab, et ta ei näe mu aadressi lugeda ja hääldusest ei saa ka aru... Reaktsioonid, mis kindlustunnet just ei tekita.
Aga samas olen ikka alati õigesse kohta jõudnud. Sama ka seekord.
Check in pidi algama pool tundi varem. Kujutledes masse, kes 24 dollari eest Malaisiasse saada tahavad, olime saksapärase täpsusega kohal. Keskusesse sisenedes jäi mulje nagu oleks astunud hiiglasliku Moskva poodi (Lasnamäe lapsed vast mõistavad mind:). Kust siis bussid lähevad? Turvamees suunas meid läbi maja ja tõepoolest, üks putkadest oligi meie bussifirma kontor. Pärast check in'i, käskis bussijuht meil pooleks tunniks hommikust sööma minna. Kardetud rahvamassist oli 50 inimest mahutavas bussis 6 reisijat. Bussi ise võiks kirjeldada sõnadega Retro VIP. Laiad toolid, mida sai lausa lamamisasendisse lasta olid ikka päris mugavad.
Järgmine üllatus oli piiripunkt (Singapuri piir), kus meid täpsemaid selgitusi jagamata bussist välja aeti. Teiste reisijate sabas sörkides jõudsime tohutusse saali, mis oma mõõtlemetelt oleks mahutanud 1000-pealise ootejärjekorra. Meid oli 5. Läks kiirelt ja hiiglasliku hoone teisest otsast väljudes leidsime endalegi üllatuseks ka bussi. Just olles mugava poosi sisse võtnud, peatus buss jälle - uus piiripunkt, sedakorda Malaisia oma. Seekord kästi kott kaasa võtta. Siinne piiripunkt oli miniatuurne - üks lint ja kaks töötajat. Huvitav disproportsioon. Ometi on ju tegemist sama piiriga. Tundub, et naaberriikide suhtumine piiriületusse on natuke balansist väljas.
Järgmine peatus oli tunnike hiljem. Väike snäki ja pissipaus. Hoone tundus seest suht tühi. Palju tühju laudu ja siis paar letti, kus teoreetiliselt sai toidupoolist. Valik oli selline, et ei osanudki midagi haarata. Seal sain ka üle pika aja nautida Lauluväljaku vana WC lahendust - auk põrandas. Sellised augud olidki hiljem igal pool avalikes tualettides.
Kusjuures teeääres viitasid nagu polekski näinud - polnu aimugi palju maad veel sõita on ja kus me omadega juba jüudnud oleme. Aga viis tundi hiljem olimegi juba sihtkohas - Malacca! Ei pidanud palju jalutama enne kui taksojuhid meile peale sadasid, et oma teenust pakkuda. Järjekordselt pidi ka taksojuht kahe kolleegiga arutama, kus meie soovitud aadress asub.
Sellest, kuidas Malaccas oli, kirjutan eraldi. Nüüd aga väike ülevaade tagasireisist.
Check in järjekordselt pool tundi varem. Ewald oli mures, kuna piletitel polnud kohti määratud ja soovis varem kohal olla, et veel lähestikku istuda saaks. Meie putka oli tühi. (Kusjuures neid putkasid oli seal vähemalt 50 - kõik müüsid bussireisipileteid. ) Lõpuks ikka keegi ilmub. Meie pileteid ei leia, aga sellest probleemi ka ei tee vaid kritseldab lehele peale midagi. Viitame ka luugi peal leitud sildile, kus on seisab Malacca-Sinagpuri kell 19.00. Meile lubatud 20.00 ei seisa kusagil. Naine kinnitab meile, buss läheb kell 8, nagu ta ka meie lehele kirjutas ja peatusest 18. Hiljem näeme, kuidas kellaaeg aknal ära parandati.
Kell 8 ei olnud peatuses ühtegi bussi. Ainult rahvamass kogunes. Kõigi pilgus teadmatus. Mõned tulid sellega leplikumalt toime kui teised (loe - turistid), kes natuke närviliselt edasi tagasi käisid ja aegajalt kellegi käest üritasid kinnitust saada, kas on ikka õiges kohas.
20 minutit hiljem tuli buss peatusesse 18. Kohale ilmus ka mingi naine, kes meile tundmatus keeles midagi karjus. Bussijuht tuli välja hakkas suitsu tegema. Ja rahvas hakkas bussi ronima. Mõned veel Singapuri reisijad naersid, et uksele löödi silt Kuala Lumpur. Sellest hoolimata ronisid kõik sisse. Olime ühed esimestest sisenejatest. Bussi täitudes hakati meid järjest valitud kohtadelt ära ajama, sest teistel millegipärast olid kohanumbrid. Lõpuks olin juba vihane ja tunglesin bussi ette otsa, et pärida kuhu me siis istume. Pileteid näidates viidati mulle kõrval seisvale bussile (mis oli siis kuski 40min hilinenud JA vales peatuses) ja öeldi SEE buss läheb Singapuri. Karjusin üle bussi Ewaldile ja Riinale, et kolime teise bussi. Meid lahkumise peale tõusid bussist püsti veel kümmekond inimest, kes samuti Singapuri tahtsid. Mitte kõik ei olnud silmnähtavalt turistid.
Pileteid ei kontrollitud kummaski bussis. Ninasid ka üle ei loetud. Kui keegi tahab soodsalt Malaccast Kuala Lumpurisse saada siis ronige lihstalt bussile, mis peaks minema Singapuri.
Õiges bussis keerati konditsioneer põhja ja kõik üritasid vappekülma ignoreerides magada. Meil oli kotitäis Malaccast ostetud salle, mis päästis olukorra. Teised kavalad, panid taskurätikutega puhuritele punnid ette. Küsimus - kui keegi seda külma ei kannata, siis milleks see üldse vajalik on? - otsib ikka veel vastust.
Seekord pissipeatuseid ei tehtudki ja piiripunktidest tormati läbi nagu 100m sprindist. Riina veel kommenteeris, et tekib illegaali tunne kui niimoodi joosta. Kuna bussijuhil polnud aimugi, keda ja kui palju üldse bussile oodata, siis oli hirm - kes hiljaks jääb see maha jääb. Singapuri piiril kadusid Ewald ja Riina mu seljatagant. Hiljem selgus, et nad pidid veel mingeid pabeid täitma. Kui mina poleks samal ajal bussijuhti veennud, et on veel inimesi tulemas, siis oleks buss läinud oma teed. Sel hetkel oli buss niikuinii juba pooltühi, kuna osad läksid piirilt juba muude vahenditega edasi. Seega ülevaade puudus täielikult. Mine tea, mitu inimest WC järjekorda maha jäeti.
Kokkuvõttes oli põnev:)
(lisan pilte kui E&R omasid jagavad)
see mahajäämine on suht alatine hirm ju :S
ReplyDelete