Hoi Hanoi!

Xin chao Hanoi!

Kui reisi planeerima hakkasin piilusin ka Vietnami reisiraamatusse, mille kodus riiulist leidsin. Raamatu tegi huvitavaks see, et see oli aastast 1991. Tean omast käest, kui palju selle ajaga muutuda võib. Aga igaks juhuks jätsin, nagu kästud, ehted koju:D Samuti hoiatas raamat elektrikatkestuste eest ja soovitas pikka kleiti mitte kanda, sest sellega on augu peal keeruline häda teha. Hotellide hindade järgi oleks ma 1991 aastal olnud urkas. Nüüd sai 20euro eest juba 3 tärni.

Kolm tundi hiljem olingi juba Hanois ja passis üks kirju viisa jälle juures!

Olin Halong Bay reisiga koos ka lennujaama takso tellinud. See tähendab, et üks noormees rahva seas ootas mind nimesildiga. Autos hakkas kohe raadiol kanalit vahetama. Sama olen märganud ka Singapuris. Kohe vahetatakse huvitav hiina meloodia ühe ja sama expat raadiojaama vastu välja. Sõit linna oli põnev – vaatasin nii, et kael kõver ja aeg läks ruttu (40min).

Hotelli olin valinud vanalinna piirkonda (sealt võeti Halong Bay sõiduks meid veel bussipeale). Viskasin koti hotelli ja lippasin näljasena tänavatele restorani otsima. Kitsastel tänavatel oli parajalt siginat ja saginat. Ühtlase taustamuusikana oli kogu Hanoi aja kuulda rollerite tuututamist. Hiljem kuulsin selgituseks, et siin suunatulede asemel ja liiklusreegklite puudumise tõttu kasutataksegi signaali. Sellega antakse teada, et oled kusagilt kellegile lähenemas või pööret sooritamas – kuidas aru saadakse kes kellega räägib ja kummalt poolt lähenemas on jääb mulle müstikaks. Imetlusega vaatasin, kuidas suurel ristmikul kuidagi hakkama saadi. Aega läks aga samas ummikut lausa ei olnud. Kõik autod, bussid, rollerid, ratturid ja jalakäijad sujuvalt voolasid soovitud suunas siis kui selleks võimaluse leidsid. (video)

Tänavad on suhteliselt kitsad ja jalgtee on enamasti, kas köögiks või parklaks kasutatud. Seega jääb üle ainult mööda autoteed jalutada. Iga ristmikuga tekib üha rohkem julgust ja külma närvi, et lihtsalt üle jalutada. Nagu kivikesest jões rollerid lihtsalt voolavad ühelt või teiselt poolt mööda. Ise vist rollerit juhtida ei tahaks. Kujutan ette kuidas migreen tuleks minutitega.

Kuigi olen vaimustuses koonusekujulisest riisipõllu-kübarast, kahtlustasin, et see on nüüdseks pigem suveniir turistidele. Aga nägin tänavatel, kuidas iga teine seda peavarju kandis. Samuti oli igal teisel suu kaetud maskiga. Kuna mask on nii populaarne kaup siis on maske päris paljude erimustritega võimalik soetada – notsu kärsaga või hoopis Burberry mustriga. Teine populaarne kaup on kiiver. Kiiver on kohustuslik kõigil rolleriga liiklejatel ja näevad armsalt retrod välja - ümarad ja nokakesega. Naistel on kuklas patsi jaoks auk jäetud. 

 

Need piñatad visatakse tulle. Arvatavasti toob see jälle õnne

Möödub ratastel keraamikapood.

Lisaks olin üllatunud, kui palju liikus ringi naisi plank õlal rippivate korvidega. Sellised naised tundusidki kohaliku poe asemel olema, sest toidupoode ma ei näinud. Aga naised korvidega õlapeal, korv kuhjaga puu-ja juurvilja või lilli täis laotud, liikusid ühest tänavaköögist teiseni. Teine verioon mobiilsest poest oli ratas. See, kui palju suudetakse ühe ratta peale kuhjata on imetlusväärne. 

Samuti pani imestama, kui vähe on vaja restorani pidamiseks. Põhimõtteliselt ainult üks väike priimus  ja  suur pott. Lauda pole vaja - lõikelaud läheb teepervele… Miniatuursed toolikesed ja restoran ongi püsti. Õnneks või kahjuks, ma sellises koha seekord veel sööma ei hakanud. Aga vaadata oli muidugi põnev. Lisatud pildid on ka tehtud pigem juba rikkalikest restodest.

Siin paistavad tänavaköök ja ka ühke kiiver täies hiilguses.

Turuplatsi ääres. Kalalett prügikonteineri all.

 Poed olid tänavate kaupa sama kauba peal – ehitustarbed, mänguasjad, kangad, riided – kõige jaoks oli oma tänav. Mõne jaoks mitu. Mitmes kohas paistis pisikese poe tagatuba – voodi, mikrolaineahi, telekas. Enamasti keegi pikutas voodil. Jäi mulje, et seal elataksegi.

Kohe kui memm maha istus ulatasid sõbrannad talle teetassi.

 Juuksuritoolid olid samuti kohe tänaval. Tool ja peegel - rohkem polegi vaja. Lihtne! Rääkides juustest. Jalutades märkasin, kuidas naised üksteiselt täisid juustest nokkisid. Natuke aega hiljem tuli üks puuviljamüüja oma agressiivsete müügitrikkidega...pani oma kaalukausid minu õlale...riisipõllu-kübara pähe, hakkas puuvilja kotti laduma ja koti pistis lõpuks mulle näppu. Pakkus veel, et teeb minust pilti – andku oma telefon. Olin küll nendest müügitrikkidest häiritud ja telefoni talle ei andnud (et Barcelona ei korduks), aga ühe pildi endast ikka tegin ära. Mõni hetk hiljem meenusid mulle need täisid nokkivad naised...ja pea hakkas kohe sügelema. Sügeles kogu õhtu. Mõtlesin juba kust täikiller-shampooni saab. Õnneks järgmine päev enam ei sügelenud. 

Ajame habet.

Pilgus on hirmu

Käisin ka vee-nukuteatrit vaatamas. Täitsa huvitav. Muusika meenutas väga Balil kuuldut. Vahepeal naislauljad karjas rääkisid nukkudega – eriti vinguval toonil. Mul oleks vist annet selle peale. Mitmed naabrid arutasid, kuidas ikka võimalik on vee alt nukku kontrollida ja samas etenduse lõpus polnud kellelgi juuksed märjad? Mulle tundus küll kardinaid nähes loogiline, et seal taga ongi nobenäpp, kes nukku edasi tagasi liigutab. Etendusest sain ka teada, et Vietnami 4 pühalooma on kilpkonn (pikk elu), fööniks (ilu), draakon (jõud vist) ja ükssarv (tarkus). Selle tarkusega sain Halong Bay'l juba särada.

Tüüpilistest turistipaikadest käisin veel Konfutsiuse rajatud kooli imetlemas. Giidide hulgas kuulsin päris mitmeid, kes purssisid saksa keelt. Samas prantsuse keelt kõnelevad giidid kõlasid kõik väga hästi. See aga ei ole ainuke, mis Prantsusmaa on läbi ajaloo maha jätnud. Loomulikult leidsin kohviku, kus sai creppe süüa vaatega katedraalile - pilt olekski justkui Prantsusmaal tehtud. Pannkoogid ja pikk sai on Vietnami menüüsse jäänud. Kohvikus saadud crepp mango ja meega oli imehea. Nägin ka tänavarestoranis, kuidas creppi sarnane asi pannilt kokku kraabiti ühtlaseks valgeks massiks, mis siis taldrikule visati - Crepp a la Vietnam.

Minu lemmikud - Vietnami pruun kohv ja värsked kevadrullid kalakastmega.

Tegelikult kohvitasin vahepeal ka tänaval plastpingil. Ja kohalik kohvi oli tõesti hea.

Ahh, ringi jalutades nägi nii palju põnevat. Kõigest ei oskagi sujuvat teksti kokku kirjutada. Järgmiste piltide ühine nimetaja oleks võibolla tänavahäng:)

Hommikul tehtud - linn täis müra aga see mees õhkab rahu.

Pere pani just grilli sooja. Memm jälgib ohutust kaugusest.

Puidust vanaaegse välimusega ilusad linnupuurid rippusid igal pool. Keegi ütles, et linnud toovad õnne. Kass loodab vist midagi.

Mehed mängivad. Järgmisena näitas vanamees mulle rõõmsalt pöialt. Sellest, mis nipiga nad pikalt niimoodi kükitada suudavad pole ma veel aru saanud.

Elektrikaablitega ei koonerdata - mida rohkem seda uhkem. Onu mul rohkem pilte teha ei lubanud;)