Uus tiitel

Eile sain oma tööloa kätte.

Positiivse üllatusena kaasnes sellega ka uus ametinimetus, mille tahaks ka koju jõudes kabineti uksele riputada.

Kõlab päris ametlikult. Ei tea, mis kohustused ja õigused sellega kaasnevad?

From now on you may call me Officer Liis;)
(peaaegu sama hea kui Annely poolt antud nimi - Generalissimus)

Koiduhakul...

Täna oli äratus kell 5, sest 7 pidin juba haiglas projekti seminaril olema. Kellaaeg oli sätitud arstidele sobivaks. Siin teeks ma kummarduse arstidele! Vaatame kuidas koostöö Singapuri General Hospital'ga minu ööpäevarütmi mõjutama hakkab. Aga, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kui hommikul enne 6 majast lahkusin märkasin paari asja:

Esiteks, ei suuda ma siiani uskuda kui mõnus temperatuur siin enamasti on. Kogu aeg liigud toast õue nii, et arugi ei saa. Selgituseks siis, et korter on ülemisel korrusel mäe nõlval asuvas hoones - tuul tõmbab läbi maja ja kõik on ilma kliimatagi õnnelikud. Vastandiks on aga bussid, kus kliima vist kogu aeg põhjas. Just bussi tõttu ma peangi midagi pealeviskamiseks kaasas kandma.

Niisis hommikul 6 ajal on mõnusad 26 kraadi, õhtul 11 ajal on 26 kraadi ja alla selle nagu väga ei kisugi. Kui taevasse vaatad, siis paneks paar kihti rohkem peale.

Enne Singapuri hoiatati mind  lämmatama kuumuse eest. Seni pole seda tulnud (ptui ptui ptui) vaid on täitsa talutav paitav soojus:)

Teiseks, märkasin et suurte korterelamute ees ootavad reisibussid ja minibussid. Hiljem sain teada, et need on koolibussid. Siin pole nad kollased, nagu USAs, vaid täitsa tavalised reisibussid. Hiljem kuulsin ka, miks need bussid enne kella 6 majade ees olid. Nimelt siin tulevadki bussid koolilastele 5.50 järele. Kool hakkab küll 7.30, aga kuna samad bussid peavad ka ehitustöölised objektidele viima siis tuleb laste tiir varakult ära teha. Tough luck!

Meil käib arutelu kas 8.00 on liiga vara. Kallid lapsevanemad, kujutage ette, et laps tuleb 5.45 uksest välja saata! Kas hakkas kohe kergem?;)

Party hard, paddle harder

Lugu sellest, kuidas ma Dragon boat'ga aerutamas käisin.

Pauline mainis, et tema käib Dragon boat'ga sõitmas. Aasta alguses on uute kaasamise aeg. Hea võimalus minusugustel minna proovima ja ühtlasi avaneb võimalus nautida Singapuri panoraami jõe pealt.

Klubisid, kus sõita, on palju. Riikide kaupa - Gaelic Dragons, AustCham, USA klubi, saksa klubi, etc. Enamasti on klubiliikmed expats (expatriate - isik, kes kas ajutiselt elab oma sünniriigist erinevas riigis). Seda, miks klubid on riikide kaupa jaotatud, ma väga ei mõista, sest Austraalia klubis oli vist ligikaudu 4 inimest 30st, kellel oli seos Austraaliaga. Kõik on welcome!

Kuskil 3 korda aastas on klubidevahelised võistlused. Lisaks sellele on veel suuremad võistlused kus ka noored osa võtavad ja siis kõik võidud ära nopivad (those 20 somethings!;). Treenitakse kord nädalas. Enne võistlusi muidugi treeningkava tiheneb. Kõik klubid alustavad samast punktist. Lahe on vaadata suurt sagimist. Juba metroojaamast siblivad aerudega ja ühevärviliste treeningsärkidega tegelased jõe poole.

Meie klubi mahtus kahte paati - kummaski siis kuskil 14-16 inimest, kellet 6 olid uued. Alguses uutele räägiti teooriat ja peale 3x20 kätekõverdust oligi aeg paari ronida. Uued pandi tahapoole koos kellegagi, kes siis aegajal aitaks ja õpetaks. Trenn algas rahulikult (kui need 3x20 kätekõverdust vlja arvata). Eesmärk oli tehtnikat parandada ja seetõttu võeti rahulikult kõik uuesti läbi. Kuidas aer kõige effektiivsemalt vette panna nii, et vesi ei pritsiks. Kuidas jõudu kasutada sellest hetkest kui aeru alumine käsi vett puudub. Kui kaua jõudu kasutada ja mis hetkest aer veest välja tõmmata.

Uutele öeldi - üritage lihtsalt keskenduda ajastusele. Kõik peaks ju ikkagi samaaegselt tegutsema. Tehnikat lihvides, tundus ajastus ok. Kuid siis läks sõiduks! Peale kolme kuni viite tõmmet pritsisin aeruga kõiki ümbritsevaid, lõin aeruga eesolija aeru, lõin aeru hoidva käe vastu paati... Lõpuks toimuski minu aerutamine nii - tegin paar tõmmet, ei jõudnud järge pidada, hakkasin pritsima, tõmbasin aeru veest välja, puhkasin ja üritasin uuesti ajastust tabada, et uuesti teistega ühineda. See kestis mõnda aega, kuni nad tegid pausi ja ütlesid - Nüüd teeme paar kiiret minutit ka!

Peale sõitmist (kuskil 60 min vist) tuuakse lagedale suur külmutuskast jookide ja suupistetega. Klubide kaupa ranna piiril. Mõni klubi võttis lausa grilli välja. Kusagilt ilmus mu kätte limonaad ja tükk kooki ja inimesed hakkasid üksteist tutvustama. Praegu mäletan vist ainult veel 4 inimese nime.

Inimesed hakkasid pakkuma, kust ma pärit olen. Tänaseks on pakutud, et ma olen USA'st, Saksamaalt, Soomest ja 3 korda on pakutud Prantsusmaalt, sest väidetavalt on mul français aktsent. Nuu siis üks semester pransuse keelt mõjus mulle:)

"Estonia? That's the country with a great government?" küsis keegi. Kas tõesti? Siis sain ka selgituse, mida ta sellega mõtles - no kui teised majanduslangusega valusalt põrusid, siis teid see vist väga ei mõjutanud. Armas, et Eesti on ka nii kaugel jätnud endast positiivse mulje.

Treener märkas, et mul polnud õlut käes. Mainisin, et ma ei joogi õlut. paar minutit hiljem toodi sellest hoolimata mulle pudel kätte. Tundus ebaviisakas seda siis mitte vastu võtta. Proovisin isegi paar lonksu - maitses nagu vesi. Enne lahkumist hiilisin prügikotti juurde ja poetasin pudeli vaikselt kotti. Kohe oli keegi Disney tüüp platsis - "Ma nägin küll, mis sa tegid! Kes siis väärtuslikku kraami minema viskab?". Ei tea, kas järgmine nädal julgengi minna.

Järgmine päev andsid ülakehalihased mõnusalt tehtud tööst märku. Loodan, et järgmine kord pritsin vähem ja aerutan rohkem.

Party hard, paddle harder! - oli ühe klubi moto.

Mis see veel on?

Vastus - Kuidas-ma-küll-ilma-hakkama-sain kohvisangakesed

Nii kuumad kui külmad joogid pannakse, kas kilekotikese sisse või sangade vahele, et käed ei ehmuks ekstreemtemperatuuridega kokku puutudes.

Püha lehm!

Täna õnnestus mul osa saada uskumatust festivalist - Thaipusam. 

Tegemist on Hindu festivaliga, mis toimub kord aastas täiskuu ajal ja seda tähistab Tamil kogukond. Lühike kirjeldus - pühendunud soovivad saada õnnistust ja näitavad oma tänulikust läbides 5km teekonna Sri Srinivasa Perumal Templist Sri Thendayuthapani Templini kandes piimaanumaid ja puidust kärusid.

Kauguses paistab Sri Srinivasa Perumal Tempel, kust jalutuskäik alguse saab.

Kandes piimaanumat

Sri Srinivasa Perumal Templisse ma küll ligi ei pääsenud aga kirjelduste järgi toimub seal siis ettevalmistus. Samal ajal kui "väljavalitu" palveid loeb sätitakse ta valmis palverännakuks. Järgneb nimekiri erinevatest ekstreemsustest (Kui keegi on häiritud siis jätke osa vahele ja jätkake kohe järgmisest lõigust).
- See võib mõnele tähendada paljajalu piimaanuma kandmist.
- Teistel on metall ora torgatud läbi põskede ja puidust lilledega kaunistatud post õlgadel.
- Osadel olid riputatud kas laimid või siis kuldse kuljused konksukestega selja ja/või kõhu peale.
- Igas grupis oli ka üks vapper väljavalitu, kellel oli suur ülakeha ümbritsev konstruktsioon puusadel metall oradega kõhu ja selja külge kinnitatud.
- Teine variant oli lisaks laimidele/kuljustele kõhu peal enda järel vedada konksudega selja külge kinnitatud puidust kärukest, Kavadi.
- Osadele sellest kõigest veel ei piisanud ja nad olid otsustanud paljajalu käimise asemel kanda naelpadjakestega puidust kottasid.

 

Samal ajal kui osad rongkäiku (kannatusterada?) läbivadhüüavad vaatajad neile toetussõnu. Meestel kes käru veavad või seda tohutut konstuktsiooni ülakeha ümber kannavad on kaasas saatjaskond. Saatjaskonna hulgas on keegi pingiga (juhuks kui mees puhata tahab), keegi kes meeleolu lauluga üleval hoiab (suur enamus olid väga heas tujus, tehti nalja ja tantsiti, isegi oradest hoolimata), keegi tuhataldrikuga ja sõbrad ning pereliikmed moraalseks toeks. Mõningad pealtvaatajad palusid õnnistust ja neid märgistati tuhaga otsaette.

Puhkepaus. Saatjate poolt mudimisel.

Nagu mainisin, meeleolu oli hea. Minu jaoks oligi konflikt - vaatad kuidas inimene kannatusterada läbib ja samal ajal pakutakse sulle vett, banaani ja karrit. Saatjate hulgas oli ka naisi, kes pealtvaatajatele kotikesi snäkkidega jagasid.

Kogu teekonda ma kahjuks kaasa ei saanud jalutada.  Pidin tööle kihutama:) Aga kuuldavasti kestab see festival terve päeva. Grupp grupi järel läbitakse see 5km.

Kohustuslikud puhkepausid fooride taga.

Vapraid jätkub kogu päevaks (vahe on põhjustatud valgusfoorist;)

Ja lõpuks siis ka Püha Lehm, päikse varjus värskendavat pesu nautimas.

Mis see veel on?

Alustan postitustega "Mis see veel on?" imelikest asjadest.

 

Vastus: Elegantne kohvikotike

Oh neid loomi

Tänaseks tunnen Pätust juba parajalt puudust. Seda on alati märgata sellest, kui hakkan igal pool tähele panema loomi ja kõik (pole vahet, lind või saarmas...) meenutavad mingil moel Pätut.

Ma vist juba mainisin, et köögist paistab naabrite kutsa. No teda saab ikka iga kord köögi olles piilutud. Vastupidiselt sellele, mida enne reisi mulle räägiti - koduloomad pole kombeks - tundub mulle just et nii paljudel haugub pauka korterist, piilub läbi aknatrellide, jookseb keel vesti peal pargis truult oma peremehe kõrval etc.

Eile käisin jälle Bukit Batok pargis jooksmas ja mulle tuli vastu malamuut. Kes võtab endale Singapuris kelgukoera? Pargis seekord pärdikuid ei näinud. Võibolla seetõttu, et oli õhtu. Võimalik, et rahvarohkuse tõttu. Pärdikuid oli aga kuulda - pidevalt keegi põõsas ehmatas ja pani täie auruga ajama. Lõpuks ka keegi kires. Mets täis elu ja üllatusi.

Kodus aga on meil ka väiksed loomad. Õnneks ma ei räägi ämblikest (siin on turvaline Eva;) või prussakatest (ok ühte nägin kui poekotti lahti pakkisin:Z), vaid numsikutest sisalikest, geckodest. Hommikul lähen vanituppa - keegi siblib diagonaalis üle seinaplaatide.
Õhtul keeran gaasipliidi tööle - väike sõber siblib kusagilt pliidi juurest kappi.
Lähen trepist üles magamistuppa - gecko paneb vastas suunas jooksu.
Viskan banaanikoore prühgikasti - sõbrake jookseb sealt välja.
Tore on, et geckod mulle meeldivad. Praegu on kõige suurem hirm, et astun kogemata mõnele peale.

Tegelased, kes mulle ei meeldi (lisaks ühele, kes tööjuures vastaslauas kogu aeg nina nuuskamise asemel vastikuid häälitsusi teeb) on mingid tundmatud ritsikad. Nende jalakesed ei tee sarnast häält, nagu nende kauged sugulased Eestis, vaid pigem autoalarmi sarnast heli. Loodan, et mul ei ole kunagi peavalu samal ajal kui nad otsustavad jälle oma jalgu sügada.